Korralikud inimesed ja need teised

 (33)
Korralikud inimesed ja need teised
Foto: Andres Putting

RAHVA HÄÄLE LUGEJAKIRI: Võiks ju arvata, et inimene on ikka inimene. Viimasel ajal on palju juttu olnud ebaõiglasest kohtlemisest või ülekohtust teiste poolt. Need, kes teistele mingit moodi halba teevad, on ju selgelt selles süüdi. Aga korralikud inimesed ise?

Kaks groteskset (aga mitte ebatavalist) juhtumit panid mind mõtlema sellele, mida lubavad endale tavalised, ühiskonnas aktsepteeritud inimesed. Üks lugu toimus toidupoe järjekorras, kahjuks magasin ma olukorra päris alguse maha, see aga ei muuda toimunut ennast sugugi.

Tundus igatahes, et ühel naisel läks kauem aega, kui tavaliselt poekassas minna võiks. Rohkem kui tavaline kannatus talub ja tema taga seisev mees tegi märkuse. Naine, korralik inimene, oli tavaline keskealine inimene. Tema taga seisev mees aga oli selgelt ühiskonnas hoopis madalamal tasemel.

Järgnes see, et naine pistis üle poe kisama, et temale on hirmsat moodi ülekohut tehtud. Olgu, üks asi on see, et poekassades läheb mõnikord rohkem aega, küsitakse mingit erilist alkoholi või midagi taolist, see tavaliselt aga häirib teisi ostjaid. Oleks ju võinud olukorra ära kannatada ja vait olla, eksole?

Asi võttis teise suuna sõnadega, mida naine kasutas. Üle terve poe lausa röökides kuulutas ta, et tänapäeval lastakse toidupoodidesse ka igasuguseid, temasuguseid korralikke inimesi tülitama. Ja nii mitu minutit järjest, müüjannalt toetust otsides ja teadvalt teiste ostjate poole noogutades. Mees oli terve selle aja vait, pomisedes viimaks midagi "Ah, aitab nüüd küll" sarnast, mille peale naine veel rohkem marru sattus. Selline julges talle moraali lugeda.

Enam-vähem sama toimus kaugsõiduliinibussis. Istusin juba oma kohal, bussijuhi selja taga, kui bussi astus täiesti selgelt üsna asotsiaalne mees, käed pruuniks parkunud ja küsis juhilt piletit. Samu sõnu kasutades läks marru ka bussijuht, veetes viis minutit enda ja teiste aega mehele selgeks tehes, et korralike inimeste juurde bussi ei saa ju sellist lasta. Mees seisis vaikides, nagu teiseski loos ja ütles lihtsalt lõpuks, et tahab koju minna, tal on bussiraha olemas küll. Lõpuks viskas juht küll mehele pileti näkku, aga turtsus veel pool reisi.

Mõlemas olukorras oli üks oluline koht. Ma tunnistan täiesti ausalt, et mul pole ka alati meeldiv bussis või poejärjekorras seista inimeste kõrval, kes hästi ei lõhna, sageli on vägivaldsed või lärmakad. Aga kummaski olukorras tahtsid mehed lihtsalt oma asjad ära ajada ja rahus edasi minna. Kumbki ei tõstnud kordagi häält, ei märatsenud, ei tülitanud kedagi ei vaidluse ajal ega hiljem. Meie ju ei tea, mis on inimesed mingisse olukorda ajanud.

See ei õigusta muidugi midagi, sagedamini on taolised eluheidikud meie silme all negatiivsemas toonis. Aga korralikud inimesed teevad kõik oma sõnadega tagasi. Nagu öeldud, ei tea meie ju midagi sellest, miks ja kuidas teine inimene on mingisse olukorda sattunud.

Kust võtab keegi endale õiguse teisi inimesi niimoodi alavääristada? Ja miks nad teevad seda kõigi korralike inimeste nimel? Ma olen üldiselt ennast korralikuks pidanud, aga mõlemas olukorras hakkas mul lihtsalt häbi, kelle pärast ainult, ei tea. Ilmselt enda pärast, et ei olnud aega või julgust sekkuda, kartuses, et teised korralikud inimesed ka mulle peapesu teevad.