Eelnõu vastuvõtmisel astume me kõrghariduse valdkonnas samasse klubisse riikidega, nagu Soome ja Rootsi, kes pakuvad tasuta õpet kõrgkoolis kõigile võimekatele inimestele.

Kõrgharidusreformiga tagatakse esiteks kõrghariduse parem kättesaadavus. Reformiga lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suureneb üle 25%.

Teiseks muutub reformiga kõrgharidus õiglasemaks. Praegu saavad osad tudengid ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, praktiliselt sõltumata oma õpingutulemustest ülikoolis. Tasuta kõrghariduse kehtestamisega säärane ebaõiglus kaoks, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased.

Väärtustab edasipüüdlikkust

Kas ja kui palju tulevikus üliõpilane oma õpingute eest maksma peab, sõltub tema edasijõudmisest õppeasutuses. Kui aga mingitel põhjustel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt tegemata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes tegematajäänud ainepunktide eest. Juhul kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Ma leian, et selline süsteem on piisavalt paindlik ja õiglane.

Kolmandaks väärtustab kõrgharidusreformiga üliõpilase edasipüüdlikkust. Osad on kritiseerinud, et tasuta kõrgharidus ei olegi kõigile tingimusteta tasuta. Leian, et ei peagi olema: ma ei arva, et riik peaks maksumaksja raha eest maksma ilma ühegi tingimuseta kinni kõigi üliõpilaste õpingud. Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Riik ei pea sponsoreerima „igaveste üliõpilaste“ teinekord aastateks venima jäänud õpinguid, vaid pigem motiveerima neid inimesi end kokku võtma ja õpingud nominaalajaga lõpetama. Sellest võidab nii maksumaksja kui tööandja, eelkõige aga üliõpilane ise, sest lisaks tänasele on üliõpilasel ka homne päev.

Meil on praegu 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 kõrghariduse diplomit. Selleni jõudmiseks võiks kuluda keskmiselt kolm aastat, aga täna kulub seitse aastat.

Efektiivsus ja kvaliteet ennekõike

Probleem praeguse ülikoolide rahastamissüsteemi juures seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid, mistõttu paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Kõrgharidusreformi üheks lähteülesandeks ongi kõrghariduse efektiivsust ja kvaliteeti tõsta. Sellele probleemile on aastate jooksul osundanud mitmed rahvusvahelised raportid.

Tasuta kõrghariduse eelnõud menetleti Riigikogus põhjalikult: septembri keskpaigast. Eelnõu läbis kokku 18 komisjoni istungit, ära kuulati kõikide osapoolte esindajad ning saavutati rida kompromisse. Näiteks hakkab kõrgkooli üliõpilaste tungival soovil toimuma lävendipõhine vastuvõtt, nagu ka ainepunktide nõudearvestus muudeti semestrite lõikes kumulatiivseks.

Üliõpilased saavad reformi tulemusena tasuta kõrgkoolis õppima asuda 2013. aastal.