Kõrgharidusreform: ministri tööperiood on liiga lühike

Kõigile on ammu teada, mida peab tegema – on vaja vähendada kõrgkoolide arvu, lõpetada erialade dubleerimine, tõsta õppe kvaliteeti. Paraku pole kellelgi piisavalt jõudu neid asju ära teha, kõige vähem kõrgkoolidel endil. Esiteks on haridusministri tööperiood liiga lühike, et kõikide huvigruppideni jõuda, teiseks on ka selliseid huvigruppe, kes on igale uuendusele põhimõtteliselt vastu.

Ühes „Foorumi” saates diskuteeris minister Tõnis Lukas oma oponentidega. Ma teadsin oponentide argumente ja ka vastuargumente ette – need tulid nagu päheõpitult ega ole neil aastaid muutunud.
Kui kõrghariduses üldse saab midagi muuta, siis riigikogu tasandil, kuid sealgi pole see lihtne. Kokkutõmbamine, spetsialiseerumine, kvaliteet – põhimõtteliselt on nii võimu- kui ka opositsioonierakonnad nõus, et need kolm asja tuleb ära teha. Aga kui jõuad mõne konkreetse kõrgkooli sulgemise kavani, selgub, et rektor kuulub sellesse või teise erakonda, et tal on poliitikute hulgas palju sõpru ja olgu teiste kõrgkoolidega, kuidas on, aga seda kooli me küll kinni ei pane.
Nii ei ole ainult kõrghariduses.

Kui olin haridusminister, panime suurt rõhku kutsehariduse arengule, ehitasime ministeeriumis üles vastava osakonna, võtsime uusi energilisi inimesi tööle, tegime põhjaliku arengukava. Arvamusliidrid andsid sellele kõigele hea hinnangu, kuid samas märkisid, et oma lapsi nad kutsekooli ei suunaks. Kõik peaksid sinna minema, ainult mitte oma lapsed. Sama käib gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise kohta – lahutage kindlasti, aga meie kool jätke rahule. 

Teiseks oleks parem, kui riigikogus oleks vähem erakondi. USA-s on parlamendis kaks parteid ja valija peab valima kahe selgelt erineva variandi vahel. Meil on riigikogus kuus erakonda ja igaüks neist püüab oma lahendust välja pakkuda. Kuna kuut head lahendust on väga raske välja pakkuda, hakkab mõni erakond ennast lihtsalt teise erakonna täiesti arukale platvormile vastandama, kusjuures talle tundub, et hariduse valdkonnas on selline jabur vastandumine kõige ohutum. Saame huvitavaid vastandumisi, mis pole aga loovad. „Ei” ütlemine ei loo uut. Pärast võimulepääsemist räägib vastanduja muidugi sedasama juttu, mida rääkis see, kellele ta enne vastandus. Kahe erakonna korral oleks sellist mängu vähem.

Kolmas võimalus on õppida soomlastelt. Nemad tegid omal ajal hariduse arengukava, millega kõik erakonnad olid nõus ning mida ei muudeta uute valimiste järel ja uute koalitsioonide tekkimisel. Miks ei võiks me püüelda samas suunas? Vastasel juhul reformib Eesti kõrgkooli elu ise, sest üliõpilaste arv jääb nagunii üha väiksemaks ja ressursse napib kõigil. Kui elu ise asju paika panema hakkab, on see kõige valusam ja kallim lahendus. Miks meil oma riik üldse on, kui elu ise peab asju paika panema?

Inetrvjuud Toivo Maimetsaga tema teadustööst vähiuuringute teemal („Miks genoomi vahimees vahel ära väsib”) loe Õpetajate Lehes.