Kõrgharidusel pole pistmist sellega, mida tööl vaja on
Olen ise süsteemis sees ja mulle on jäänud silma väga mitmeid häirivaid ja küsitavaid asjaolusid.
Kõigepealt hämmastab mind see, et nii väikeses riigis nagu Eesti on kõrgharidust (või vähemalt selle nime alla pakutavat haridust) pakkuvaid koole väga palju.
On nii erakõrgkoolid kui riiklikud kõrgkoolid ning lisaks nende kolledžid. Ajaolu, et neid on nii palju, tekitab omakorda küsimuse, kas meil tõesti on piisavalt kompetentseid õppejõude ning kui suur osa nendest õppejõududest on täiskohaga akadeemilises keskkonnas, mitte ei tegele sellega oma põhitöö kõrvalt? Kui vaadata näiteks erialast õppekirjandust, siis figureerivad mõned üksikud teadusmehed/naised.
Kõik need kõrgkoolid annavad kevaditi kätte suurel hulgal diplomeid, mis justkui kinnitaks õpilase pädevust teatud erialal. Seetõttu on diplom justkui tõend hariduse omandamisest. Kuid haridusel ja haritusel on vahe. Kas kõik need tuhanded lõpetajad omavad teadmisi sellel kõige kõrgemal tasemel?
Küsimus ei ole siinkohal mitte niivõrd nimetuses — olgu see siis kõrgharidus, kutseharidus või rakenduslik kõrgharidus — teadmised ja oskused on need, mis loevad. Kui me anname kätte diplomi, siis peegeldab see pigem (loodetavasti) omandatud teoreetilisi teadmisi kui reaalseid oskusi. Enamik lõpetajatest ei asu tööle akadeemilisse keskkonda ning vajavad just praktilisi kogemusi oma teadmiste elluviimiseks.
Toon näitena ühe teise kursuse tudengi, kes ei soovi suveks praktikale minna, sest tema enda sõnade järgi tunneb ta, et tal ei ole veel reaalseid oskusi, mida praktikakohal rakendada. Põhimõtteliselt ei oskaks ta nende kahe aasta jooksul omandatud teadmistega veel mitte midagi peale hakata. Kuid juba aasta pärast ülikooli lõpetades, oleks tal justkui kõik need oskused ja teadmised olemas. Kuidas üks aasta peaks nii kardinaalseid muutusi ja teavet tooma? Kas ei võiks siis kiiremini alustada kolmanda aasta materjaliga?
Tuntud ärimees ütles hiljuti, et kõrgelt haritud inimene on tema jaoks magistriõppe lõpetanu. Ja kas pole see tõsi. Kui igal aastal on bakalaureuseõppe lõpetajaid (3 aastat täisõpet) tuhandetes, siis kui kindlalt me saame öelda, et tõesti neil kõigil, on peale n-ö hariduse on ka haritus, võime iseseisvalt mõelda, analüüsida ja reaalselt ära teha?
Pole ka mingi saladus, et paljud lihtsalt veavad ennast bakalaureuseõppest läbi, endast miinimumi andes. Kes selles kahtleb, see eksib. Tekib küsimus, et kas on mõtet riigi rahaga toota seda töötute armeed?
Lisaks arvan ma, ja olen ka mitmetelt inimestelt kinnitust saanud, et omandatud kõrgharidusel on tihtipeale vähe pistmist sellega, mida sinult töökohal eeldatakse. Põhimõtteliselt võiks isegi öelda, et kui kõrgkool saab lõpetatud, need dogmad pähe õpitud, siis tuleb töökohal uuesti õppima hakata. Tuleb õppima hakata, et kuidas seda reaalset tööd tegema peab. Siinkohal ei taha ma muidugi öelda, nagu ei oleks ülikoolis omandatud raamatuteadmistest üldse kasu, loomulikult mitte. Tahan öelda seda, et praktilisi kogemusi oleks natukene rohkem vaja, õpilastepoolset loovat lähenemist oleks rohkem vaja.
Praktilise kogemuse ja loova mõtlemise puudumine ongi võib-olla need kõige suuremad probleemid, mis takistavad kõrgkooli lõpetanutel edukalt töökohtadele kandideerimast.
Valdav enamus üliõpilasi võib kinnitada, et on pidanud teatud osa õppematerjalist lihtsalt pähe tuupima.
Huvitav näide on selline, kus lektor on ühtlasi ka ainsa soovitusliku (kohustusliku) õppematerjali autor. Eksam näeb põhimõtteliselt ette selle raamatuteksti pähetuupimist (loodetavasti ka tekstist arusaamist) ning seejärel sellele samale õppejõule teksti ettevuristamist. Kui meil on nii palju ülikoole ja õppejõude, siis kuidas on võimalik, et õppekirjanduse valik on niivõrd väikene? Tahaks uskuda, et asi pole mitte arvamuste vähesuses ja ühe arvamuse ainuõigeks pidamises.
Justkui oleks ülikooli eesmärk õpetada seda, mida keegi teine juba arvab ja mitte niivõrd iseseisvat mõtlemist, mõtete edasiarendamist ja mitmekülgset lähenemist. Kas poleks olulisem teada, et kust vajalik informatsioon leida, selle asemel et see sõna otseses mõttes pähe tuupida ning tõenäoliselt järgmiseks aastaks osa sellest ära unustada.
Samas oleks hädavajalik, et tudengid saaksid ka reaalseid kogemusi töökohal. Eriti kurb on olukord näiteks arstitudengite jaoks, kes vajaksid oluliselt rohkem praktilist kogemust, kui see praegusel hetkel Eestis võimalik on. Kui Soomes on arstitudeng kõrgemalt respekteeritud ja töösse kaasatud kui Eestis, siis pole ime, et paljud sinna just praktikale suunduvad. Kauaks sa seda kartulit või õuna ikka süstima jääd? Loomulikult ei saa neid kohe opereerima lasta, aga võimalus kuidagigi haiglakollektiivi sulanduda annab neile pikemas perspektiivis paremad võimalused ja Eesti riigilegi võib-olla suurema lootuse andekad arstid Eestisse jääma meelitada.
Siinkohal ei ole vahet, kas üliõpilane on humanitaarsema kallakuga erialal või reaalalal, praktikat oleks kõigile rohkem vaja.
Kogu selle jutuga ei taha ma öelda, nagu poleks kõrgharidus midagi väärt. Kuigi ülikoolisüsteem ja mõne eriala ülesehitus ning kvaliteet jätab sügavalt soovida, siis selle etapi läbi teinud inimene omab vähemalt natukenegi suuremat oskust koos teiste inimestega töötada, natukene suuremat silmaringi, distsipliini ja teadmisi. Igasugune haridus, olgu see siis kutseharidus või kõrgharidus, on Eesti riigi edasiviimiseks hädavajalik, kui suhtarvud paigas on.
Viimasel ajal rohkem kõne alla kerkinud tasuta kõrgharidusel poleks viga mitte midagi, kui antava hariduse kvaliteet sammuvõrra ülespoole liiguks. Kui sissesaamine kõrgharidust andvatele erialadele eeldaks parimaid (mitte lihtsalt häid) teadmisi ja lõpetades võiks tudeng tunda kindlustunnet, et omandatud teadmised ka tööturul midagi väärt on. Kõigis riikides on haridussüsteemil omad vead, kõik ei saagi olla ideaalne, ühtse mudeli järgi. Tahaks ainult loota, et me vähemalt püüdleme parima tulemuse poole.
