Kõrghariduse viis võtmeküsimust
Kõik viis Jaak Aaviksoo esitatud küsimust on väga olulised, aga ühelegi neist ei ole ühtainust õiget vastust. Missugune neist õigetest vastustest kasutusele võetakse, oleneb sellest, millist maailmavaadet või kontseptsiooni otsustaja esindab. Ja peab tunnistama, et just maailmavaate küsimus teeb vahel isegi parimate ideede ellu rakendamise üsna keerukaks.
Kas tasuline või tasuta haridus?
Pole raske loogiliselt ära põhjendada, miks peaks kõrgharidus olema kõigile tasuline, nagu see on näiteks Inglismaal. Kuid mingi probleem pole niisama loogiliselt põhjendada ka vastupidist ehk miks peab kõrgharidus olema tasuta, nagu on Soomes. Nende kahe variandi vahel valimine pole loogikaülesande lahendamine, vaid poliitiline otsus, millega kaasneb poliitiline vastutus. Meie või minister võib pidada mingit lahendust Eesti kõrgharidusele väga heaks, kui aga ühiskonnas on ülekaalus teistsugune maailmavaade, läheb selle lahenduse realiseerimine raskeks. Missugune maailmavaade on ühiskonnas ülekaalus, seda peegeldavad valijate hääled.
Iga ühiskond valib endale sobiva gümnaasiumi
Et praeguse gümnaasiumiga ollakse rahul, seda näitab laialdane sõdimine nn puhta gümnaasiumi vastu. Meie võime ju loota, et kui me noori keskkooli ei lase, siis lähevad nad kutsekooli, aga nad ei pruugi minna. Mis jõuga me nad siis sinna surume? Võib juhtuda ka nii, et saame selle aktsiooni tulemusena suure hulga põhiharidusega noori, kes ei õpi enam kuskil. Kui alternatiiv on suur hulk keskharidusega noori, tuleks ilmselt eelistada seda varianti ja lasta noored gümnaasiumi.
Igale ühiskonnale ja ajastule sobib üks variant rohkem kui teine, kuid universaalset lahendust pole. Kui oleks, siis oleksid kõik maad sellele juba üle läinud.
Riik ei suuda vajalikke erialasid ette näha
Riiklik koolitustellimus ei peegelda riiklikku ettenägemisvõimet. Inimesed, kes tänavu ülikooli astuvad, jõuavad oma aktiivseimasse ikka 15–20 aasta pärast. On raske uskuda, et üks ministeeriumi komisjon, ükskõik, kui targad inimesed selles ka on, suudaks ette arvata, mida täpselt on neile noortele 15–20 aasta pärast vaja. See muutuks ennustamiseks, aga mäletan, et professor Peeter Tulviste armastas meile aeg-ajalt tsiteerida Tartu linna heakorra eeskirju, kus oli öeldud, et Tartus on ennustamine keelatud. Eeskirjades oli mõeldud muidugi mustlasnaisi, kuid ühiskonna tuleviku ennustamine on sama kahtlane tegevus. Mõtleme näiteks, milliseid töökohti pidasime Eestis oluliseks 20 aastat tagasi ja milliseid peame praegu.
Tasakaalukad lahendused kujunevad rahvusvahelise koostöö käigus, pooleldi iseenesest. Riigi hooleks võiks aga jääda kvaliteedi jälgimine. Ülikoolid võiksid teha, mida õigeks peavad, kuid teatud latist allpool toimetamist ei tohiks riik neile võimaldada. Praegu on latt siiski kohati väga madalale lastud või siis lubatakse kõrge lati alt läbi minna.
Mis riigis tuleks õpetada arste?
Meil on erialasid, mille jaoks ei jätku ei ressurssi ega mõistust, nagu Aaviksoo märkis, ja see on probleem.
Norra, Rootsi ja Taani on kultuuriliselt nii sarnased, et saavad üksteise keelestki aru, neil on lihtne kokku leppida, mis erialasid ühe või teise maa ülikoolides õpetatakse. Aga kui Baltikumi ja Poola piirkonnas hakataks arste välja õpetama ainult Poolas, oleks see midagi muud. Keegi ei taha ju arsti, kellega peab rääkima võõrkeeles. Kui arst õpib eesti keeles, siis jõuab meditsiinikeel ka igapäevasesse käibesse. Ma kirjutan just sellepärast artikleid ka eesti keeles, et meie inimesed saaksid rakubioloogiast rääkida eesti keeles. Ennevanasti õpetati meil arste saksa keeles ja siis käisid meditsiinivestlused samuti saksa keeles – eestikeelne terminoloogia lihtsalt puudus. Sellega lõigati eesti kultuurist suur tükk välja.
Kui oleksime väga rikkad, õpetaksime võib-olla enamikku endale vajalikke erialasid ise. Täna ei saa me seda endale lubada ja seepärast peaksime kõik erialad ükshaaval üle vaatama, võttes arvesse õppekvaliteeti, õpetamise maksumust, eriala kultuurilist aspekti, ajaloolist traditsiooni, mis on samuti väärtus ja mida ei tohi niisama kõrvale heita.
Tänapäeval peab mingi osa õppest toimuma inglise keeles – see on vältimatu. Kuid see ei tähenda eesti keele unustamist. Ülikoolis tuleb õppida ja õpetada nii inglise kui ka eesti keeles. Eesti professor peab suutma lisaks sellele suhelda ka paaris muus kultuurkeeles.
Kui halb on dubleerimine?
Eesti ülikoolid dubleerivad üksteise õppekavu, kuigi selle vastu on pidevalt võideldud. Tegemist oleks nagu lohemaoga, kellel pärast pea maharaiumist kasvab kaks uut asemele. Kuid kas ongi vaja dubleerimisega võidelda? Kui suudame hoida kvaliteedilatti kõrgel ja kui selle kõrge lati juures tekib dubleerivaid õppekavasid, saame oma kõrge taseme üle üksnes rõõmustada. Paraku püütakse meil kvaliteedilatti nii madalale suruda, et viimasedki sellest üle saavad, ning siis öeldakse, et meil on kõik head ja on konkurents. Ei ole! Me peame oma õppe kvaliteeti võrdlema soomlaste, sakslaste ja rootslastega, mitte omavahel.
