Riik on jõudnud järeldusele, et praegune süsteem ei ole üliõpilaste erialavalikut efektiivselt suunanud. Osa valdkondade eelisrahastamine pole toonud sinna õppima rohkem tudengeid. Loobuda soovitakse ka plaanimajanduse süsteemist õppevaldkondade ja -kohtade tellimisel ning tõsta vastutus sääraste otsuste eest ülikoolide õlgadele. Samas tahab riik oma sõna maksma panna õppetöö praktilist korraldust puudutavate regulatsioonidega.

Vaidlus õppekava täitmise üle

Nii õppekava täitmise nõude vastu kavandatud ettekirjutusena kui ka keelu vastu täita mingit osa õppekavast akadeemilise puhkuse ajal on juba pea kõik kõrghariduse valdkonna esindajad sõna võtnud.

Lubatud tasuta õppest on saanud „võimalus võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele õppida õppekulusid hüvitamata”. See on üks vastuolulisemaid seaduseelnõu punkte, mis annaks ülikoolidele võimaluse edasijõudmatult tudengilt raha küsida. Algselt kirjutati eelnõusse õppekava sajaprotsendilise täitmise nõue, mida arvestataks semestripõhiselt. See tähendab, et üliõpilased peaksid täitma igal semestril vähemalt 30 EAP-d, ning kui nad seda ei suuda, võib ülikool järgneval semestril neilt õppemaksu küsida.

Rektorite nõukogu pöördumises tuuakse välja, et selline nõue vähendaks igal semestril õppetöö paindlikkust ning seaks surve alla õppekvaliteedi. Näiteks ei võimaldaks semestripõhine lähenemine võtta arvesse suviseid sooritusi, suveülikoole, välipraktikaid… On leitud ka, et see nõue motiveeriks õppureid keskenduma eelkõige kvantiteedile ning muudaks eksami sooritamise fakti tähtsamaks kui eksami tulemuse.

Selge pole seegi, kuidas mehhanism tööle hakkab. Kas ülikoolidel tekib motivatsioon tõsta õppekvaliteeti? Sellisel juhul suureneks tõenäosus, et rohkem inimesi jääb semestri lõpul allapoole 30 EAP lävendit – kuid see võimaldaks ülikoolil ennast edasijõudmatute arvelt täiendavalt rahastada. Kas aga ülikoolid hakkaksid tingimustes, kus võideldakse iga õppuri pärast, seda võimalust kasutama?

Akadeemiline puhkus

Nii ülikoolide kui ka õppurite vastuseisu on tekitanud keeld sooritada aineid akadeemilise puhkuse ajal. Eelnõu seletuskirjas toodi välja vaid, et kuigi akadeemilisel puhkusel aineid võtta ei tohi, on „väikese lapse kasvatamisel, haigestumise või kaitseväeteenistuses viibimise korral endiselt võimalik terve õppekava õpingud nominaalkestuse jooksul läbida õppekulusid hüvitamata”. Ministeerium põhjendab õppetöös osalemise keeldu akadeemilise puhkuse ajal sellega, et puhkus võetakse „akadeemilisest tegevusest puhkamiseks, mitte võlgnevuste kõrvaldamiseks ja sisulise õppeaja pikendamiseks”. See argument mõõdab ühe puuga kõiki akadeemilisele puhkusele minemise põhjusi.

Eesti kunstiakadeemia peab oma vastuses kummaliseks, kui riik üritab reguleerida inimeste ajakasutust ja õppetöös osalemist. „Miks ei või rinnalapsega ema osaleda talle sobival ajal loengus?” Ka leiab kunstiakadeemia, et terviseprobleemidega inimestelegi, kes jaksaksid üht-teist õppida, võiks selle võimaluse jätta.

Haridus- ja teadusministri osavõtul toimunud diskussioonis Eesti üliõpilaskondade liidu suvepäevadel selgus siiski, et peamine põhjus, miks soovitakse akadeemilisel puhkusel õppetöö täielikult keelata, on lootus motiveerida tudengeid nominaalajaga lõpetama. Ministeeriumi kommentaarides on küsimustele vastates korduvalt öeldud, et akadeemiline puhkus on puhkamiseks. Samas väitis minister, et näiteks väikelapsega tudengitega ollakse nõus tegema mõistlikku kompromissi.

Arvata võib aga, et akadeemilise puhkuse ajal õppimise keelu seadustamine hoogustaks veelgi juba pikemat aega ülikoolides levinud praktikat, et arvestusi-eksameid sooritatakse kokkuleppel õppejõuga akadeemilise puhkuse ajal, aga tulemused kantakse dokumentidesse pärast puhkuselt naasmist.

Vaidluspunkte on teisigi, näiteks on ülikoolid tundnud muret, et eelnõu rõhuasetus eesti keelele võib takistada kõrghariduse rahvusvahelistumist ning välisüliõpilaste sissevoolu. Diskuteeritakse ka suuliste vastuvõtueksamite salvestamise nõude üle (peavad olema „taasesitamist võimaldavas vormis”).

Lõpuks taandub kõik rahale

Seoses sellega, et uus rahastamissüsteem ei tunne enam pearaha mõistet, vaid ülikoolidele hakatakse jagama üldiseid tegevustoetusi, on kerkinud küsimus, kas uus tegevustoetus katab ära tasulistelt üliõpilastelt saadava lisarahastuse kadumise. Nagu rektorite nõukogu märkis, on kogu reformi õnnestumise eeldus tegevustoetuste oluliselt suurem maht võrreldes senise riikliku koolitustellimusega. Ka reformi keskseid küsimusi – vajaduspõhised toetused – on otseselt seotud rahaga.

Rahastamise reform muudab praegust olukorda ka selle kaudu, et nüüd peavad ülikoolid hakkama ressursside jaotamise eest ise vastutama. Paljud teaduskondade või õppekavade rahastamise prioriteetide ja proportsioonidega seotud otsused, mida varem tegi riik, jääksid tulevikus ülikoolide juhtorganite teha, mis tähendab, et raha jagamine läheks sisuliselt nišihuvide esindajate kätesse.

EÜL-i suvepäevadel avaldas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo lootust, et uus ülikooliseadus jõuab juba septembris riigikogusse ning võetakse vastu selle aastanumbri sees või järgmise aasta alguseks. Saab näha, kas „mõeldud-tehtud” määruste ja seaduste praktika jätkub sama libedalt ka uue ministri käe all.