Kiusajad on meist tugevamad ja osavamad. Nad oskavad öelda lauseid, mis teevad meile haiget ning nad teavad, kuidas "sulle ära teha". Hea on see, et see vaid tundub kiusatavatele nii. Tegelikult pole kiusajad mitte midagi väärt.
Peaksin lisama, et olen ise koolivägivallaga kokku puutunud — seda nii vaimse kui füüsilise vägivalla näol. Kõik see kestis mitu aastat. Käisin erinevate psühholoogide juures, pidasin nõu vanemate inimestega ja proovisin olla kiusajate moodi. Kõike seda ilma tulemusteta. Olukord kippus veel raskemaks minema ning minust kui tugevast isikust sai korraga nooruk, kes nuttis õhtul ning kartis kooli.
Raske oli siseneda koolimajja teades, et sealt midagi head ei tule. Tunnis olles jälgisin vaid seinakella lootes, et see paganama tund kiiremini läbi saaks. Ega vahetunnilgi midagi head ees ei oodanud. Ma ei saanud kuskil rahu, nägin vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Võiks öelda, et minust oli saanud terve kooli jaoks nohik, mõttetu inimene ja mida kõike veel.
Õppeedukus langes, tuju oli null ning hobidega jätsin hüvasti. Õpetajad ei mõistnud, mis minuga lahti on. Ma ei tahtnud õpetajatega rääkida oma murest, kuid ühel hetkel ma seda tegin. Mis sai? Mitte midagi — õpilaste vanemad olid koolis ning paari päeva pärast oli mu olukord hullem, kui kunagi varem. Tundsin, et mu elul ei ole enam mõtet, kuid enesetapule ma ei mõelnud. Ma olin nõus kannatama teiste solvanguid, neid kakluseid ja mõnitusi lootes, et ühel hetkel saavad ka kiusajad suuremaks ja targemaks. Liiga palju lootsin.
Hakkasin mõtlema tõsiselt selle peale, kuidas saaks kiusajatele koha kätte näidata. Alustasin sellest, et ütlesin paar lauset, kui mulle midagi tehti või öeldi. Tulutult. Kõik jätkus endiselt ning vaikselt hakkas mu eluisu kaduma. Mu viimnegi lootus hakkas kaduma, kuid mõtlesin veel proovida. Proovisin kiusajatele teha seda, mida nemad mulle tegid. See oli rumal tegu, mis muutis nad veel hullemaks.
Vägivald kestis kuus aastat, kuid ühel hetkel sain ma tuttavaks inimesega, kes ütles mulle ühe ainukese lause: "Ole enesekindel ning ütle neile, mis sul öelda on!” Läks kaua, et selle lause sisust aru saada. Ühel päeval kooli minnes ütlesin ühele kiusajale: "Kallis inimene! Kas sa tõesti mõtled, et oled midagi väärt? Kas sa arvad, et saad elus sellisena hakkama?” Ta vaikis hetke ning jätkas siis seda, mida eelnevadki päevad. Terve päeva kuulasin tagumises reas jutuajamist selle kohta, et mina, va nohkar, üritan kellelegi vastu hakata. Jälle tundsin, et olen samas punktis mis varem.
Ma ei teadnud tõesti, mida teha. Möödus vist veel pool aastat enne, kui ma läksin kooli ning ütlesin kõigile kiusajatele, mis mul neile tõesti öelda oli. Uurisin natuke nende tausta ning ütlesin neile lauseid, mis neile haiget tegid. See polnud ilus tegu, kuid näis ainsa lahendusena. Ma ütlesin neile tõesti, mida mul öelda oli. Mõned päevad kestis veel pisike sõnasõda, kuid see sai nädala jooksul läbi. Ma sain rahulikult kooli minna.
Kõik, kes te kannatate vägivalla all, uurige kiusajate tausta ning kasutage infot kasulikult ära. Või minge lihtsalt kiusaja juurde ning öelge sügavalt silma vaadates: "Inimene, mis probleem sul minu suhtes on?” See võib tunduda mõttetuna, kuid kui sa teed, seda täie tõsidusega ja enesekindlalt, on võit garanteeritud.
Ilusat ja rahulikku kooliaega!
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
