Koolist tagasi, ehmatusega
Klõpsisin lahti kooliminejate kodulehe ja uurisin, kas minu kodugümnaasiumis vajatakse osalise koormusega õpetajat. Selgus, et oli tekkinud järjekord kohalikest prominentidest ja tantsusaate staaridest. Pöörasin pilgu oma põhikooli poole, mis kannatas huvipuuduse all ja soovist üle mitme aastakümne oma vana kooli klassiruumis seista tegin eeskujulikul kodulehel vajalikud klikid.
Sellest maakoolist olid tõesti head mälestused. Klassid olid väikesed, õpetajad ausad, väärikad ja kordaarmastavad. Kuigi pioneerielu elas ka selles koolis oma kaheksakümnendate alguse kõrghetki, ei kutsutud mu vanemaid kooli, kui pahaaimamatult viisin ajalooõpetajale „lugeda" verandakatuse vahetamise käigus peidikust väljatulnud vabadussõja ajaloo kaks köidet.
Edasi suurde gümnaasiumi minnes avastasin rõõmuga, et mu teadmistepõhi oli hoopis tugevama tsemendiga laotud, kui alevinoortel. Tundsin, et nüüd on tasumise tund, ühiskonnaõpetuse tund.
Pühapäeva võtsin vabaks muudest kohustustest ja süvenesin põhiseaduse kommentaaridesse, et kõnelda põhiõigustest ja kohustustest ning õigusriigi toimimisest. Ühiskonnaõpetuse õpetaja oli telefoneerimisel hoiatanud, et moodne hoiak on teada üksnes oma õigusi. Kuigi ülikoolis oli loenguid peetud, tegi une veidi rahutuks teadmatus, mis tänapäeva koolis toimub ja kuidas kaasaegsetele noorte peal oma katseid korraldada.
Hommikul teavitas avalik-õiguslik ringhäälingu lemmikdiktor, et kolmsada vastutustundlikku teadjat on üle maa tagasi kooli poole astumas. Solidaarsusest täidetuna veeres mu auto kodukooli poole.
Üllatuseks suunasid sildid ümbersõidule, kuna selgus, et mõisaomanik oli pargile metalltara ette tõmmanud. Oaasiservas oleva koolimajani jõudmiseks oli vallavalitsus ehitanud pea kilomeetripikkuse uue tee, mis kulges kunagise ühismajandi lagunevate lautade lähedusest.
Mõtlesin muheldes, et hea näide oma (põhi)õiguste teostamisest. Omand on põhiseaduse kohaselt kaitstud ja igaühel on õigus ehitada oma tsitadelli ümber unistustetara. Keskaja kombel kindlustatud forte ja ahistavaid keelumärke leiab igas Eestimaa nurgas.
Kool on teinud oma töö - kohustusliku kirjanduse kaudu pähe tambitud tammsaarelik tõe ja õiguse ebaloomulik janu elab meis põlvkondi ja on nüüd pudelist välja pääsenud. Vaba inimene on siiski see, kes teab oma õigusi ja vabadusi, kuid ei rõhuta seda igal hetkel ja arvestab kaaskodanikega. Mahasülitamine on meie põhiseaduslik õigus, kuid ometi enamus meist ei tee seda!
