„Koolis on kihvt, saab palju ära teha!”
Koolijuhid on üle Eesti nii erinevas olukorras. Ühel napib lapsi, teisel õpetajaid, kolmandal raha. Mis teil puudu jääb?
Luule: Lapsi on meil ülearugi, kõik, kes piirkonnas elavad, ei mahu meile ära. Maja on ehitatud kahe paralleelklassiga põhikooliks, aga tänavu võtsime 1. klassi juba kolm klassitäit. Otsime ka uusi õpetajaid. Rahapuuduse üle me ei kurda. Rae vald on ikka toetanud nii kooli ehitamist kui ka arendamist.
Vaido: Kostiveres on lapsi jäänud järjest vähemaks. Kümme aastat tagasi oli 170, nüüd 86 õpilast. Kui ma direktoriks kandideerisin, rõhutas Jõelähtme vallavalitsuse komisjon, kuidas kool peab mõjuma sellisena, et inimesed tahaksid oma lapsi sinna panna. Praegu käiakse meie kandist koolis ka Kuusalus, Lool ja Tallinnas.
Ma ei ole veel täpselt aru saanud, kas meie maine on nii- või naasugune, küll aga tean, milline peab nüüdisaegne kool olema. Sisuliselt on see õppimiskeskne kool. Ei ole nii, et õpetaja räägib lastele oma targa jutu ära ning laps laulab selle talle järgmisel päeval ette ja saab selle eest hinde. Tänapäeva koolis laps loeb ja uurib ise, tunneb õppimisest rahuldust.
Kes on need inimesed, kes on teie kooli oma lapsed toonud, milline on nende varaline seis, vaimne laad?
Luule: Ma arvan, et Eesti mõistes on nad päris edukad noored inimesed, nii edukad, et on saanud võtta laenu, et Tallinna lähedale Peetri põllule korter osta, ridamajja eluase muretseda või eramu ehitada. Keskmine vanus on ehk 35 aastat. Küla vahel liiguvad nad ikka nii, et üks laps on käekõrval, teine kärus ja kolmas tulekul. Tööl käivad enamjagu Tallinnas või Rae valla asutustes. 3.–6. klassini on meil vabu kohti, sest kui me 2009 kooli avasime, ei tulnud veel paljud Peetri lapsed oma senistest koolidest ära. Meil käib ka linnalapsi. Osa tuli Audentese erakooli õpetajate järel Peetrisse. Mõned tulevad seepärast, et meie vanemad klassid on väiksemad ja õpetajatel jagub kõigile tähelepanu.
Vaido: Meie lapsevanemate hulgas on ka neid, kes praegu üldse tööl ei käi. Paljudel õpilastel on isad Soomes, mujal välismaal. Homogeenne see seltskond ei ole. Peetrisse tulevad inimesed Kesk- ja Lõuna-Eestist. Nii võiksid nad tulla ka Kostiverre. Odava korteri nimel või sellepärast, et lapsed saaksid rahulikumas kohas elada ja väikses koolis õppida.
Laste elu kandub üha enam kodunt eemale, kooli katuse alla. Kuidas koolipere selle üha kasvava vastutusega väärikalt hakkama saab?
Luule: Meil on lapsed pikka aega koolis, pikapäevarühm (1.–3. klassini) töötab kella kuueni. Ega me suuremaid ka ära aja, kui nad korda ei riku, istuvad näiteks raamatukogus. Aga tegelikult on see kurb, et nad ei taha koju minna. Seda enam, et pikk päev koolis väsitab last väga. Aga kui päevi lühemaks timmida ei anna, peaks alustama sellest, et klassis oleks vähem lapsi, kõige rohkem 20. Siis ei oleks päev nii väsitav. Ja lapsevanemaid tuleb koolitada, sest kooli ülesanne on ikkagi toetada perekonda, mitte võtta selle ülesandeid enda kanda. Meie korraldame praegustele ja tulevastele emadele-isadele kaks korda aastas lapsevanema koolitundi.
Vaido: Ka Kostiveres on lapsi, kes ei taha koju minna. Kool toimib nende jaoks kompensatsioonimehhanismina. Kui tunnid kella kahe-kolme paiku lõpevad ja lapsed koolibussi ootavad, teevad nad kodutöid näiteks koos koolitädidega, kes siis ema või vanaema rollis ette astuvad – aitavad väiksemaid riidesse panna, asju üles otsida. Ja kui kodus ei ole hea olla, olgu siis mõnus koolis, ainukeses kohas, kus lapsest hoolitakse.
