Koolireformist: kas on võimalik ehitada maja, kui pole vundamentigi?

 (30)
Koolireformist: kas on võimalik ehitada maja, kui pole vundamentigi?
Foto: Andres Putting

Streigilaines on haridusminister saanud kinnitust ja hoogu, et haridusreform on vaja kiirelt ära teha. Kuid kas on võimalik reformida koole, tegemata sealjuures haldusreformi? Kas on mõtet reformida gümnaasiume, kui põhikool ei anna soovitud tulemusi?

Põhikooli mitte-näppimise põhjenduseks on edukad PISA testid. Gümnaasiumid võeti esimeses järjekorras ette eelkõige raha (s.o. efektiivsuse) pärast. Eesti haja-asustus ja vähenenud laste arv on arusaadavad põhjused ning kuna gümnaasiumiharidus pole meie riigis (kahjuks) kohustuslik, on loogiline alustada just sellest kärpimist ja muutmist. Kuid soovist piirkondi võrdselt kohelda kiputakse mu meelest eesmärgist kaugenema.

Mis on meie eesmärgid. Kuluefektiivusus? Jah, aga kas ka mitte konkurentsivõimeline riik ning Eesti elanikud?

Efektiivsuse saavutamiseks on ajakirjanduses välja pakutud hulgaliselt ideid - juhtimistasandite vähendamine - üks direktor ja raamatupidaja teenindab mitut kooli, õpetajate sõidutamine, kaasaegsed e-õppevahendid, kutse- ja keskhariduse ühes hoones õpetamine jne.

Me kõik oleme tänaseks kuulnud, et vähem õpetajaid annab võimaluse tõsta allesjäänute palku. Kuid vana kinnisvara haldus, uue infrastruktuuri ja õppekavade loomine, laste logistika ning koormuseta põhikooliõpetajatele kompensatsioonimehhanismi loomine - see tähendab kulusid. Keset Õismäed seisab täna tühi koolimaja. Ma usun, et kokkuvõttes LOV kulutused haridusele on ehk vähenenud, aga probleem tühja maja näol on alles.

Seotud lood:

Eesti pole Tallinn. Enne koolide reformimist peaksime endilt küsima - kui suur on Eesti? Mina usun, et asustatud ja elujõuline ida- ning lõunapiir ja omamaine toidutootmine ning selle töötlemine on investeering julgeolekusse, mitte kulu. Haldusreform annaks meile vastuse, et Tallinnas, Missos ja Vändras ei saa teha reformi samade reeglitega. Meie julgeoleku huvides peavad jääma Eestis piirkonnad, kus elu säilimisele ja töökohtade tekkele lihtsalt tuleb peale maksta. Samuti pean ma investeeringuks, mitte kuluks, nutikaid ja osavaid Eesti elanikke. Ning see on koht, kus me suures kärpimistuhinas kipume eesmärgist kaugenema.

Põhi- ja keskkoolide lahutamine põhjendusel, et see annaks võrdsed võimalused gümnaasiumisse kandideerimisel, kõlab paberil loogiliselt. Aga elus? Täna pole vist enam ühtki vanemat ega põhikoolilõpetajat, kes ei teaks, et gümnaasiumisse saab katsetega ning õppimine samas koolis eeliseid ei anna. Eestis on põhi- ja algkoole, kuhu on väga suur konkurss. Kool valitakse maine, tulemuste ning asukoha järgi. Kui koolide lahutamine iseenesest muudaks kooli paremaks, siis võiks ju retooriliselt küsida – mis takistab seda kooli juba täna ning praegu paremaks saama. Lahutamisest on saanud eesmärk omaette ning peamine eesmärk - kuluefektiivsus jääb täitmata.

Vaatame vaid hetkeks, mis toimub Viljandis ja lööme ajaviiteks sealsed numbrid kokku. Kokkuhoid? Mulle tundub, et kas põhi- ja keskkool on koos või lahus, kas keskkoolis saab õppida vene või hiina keeles. Kas lapsukesel on võimalus valida riigikaitse ja religiooniõpetuse vahel. Kas kõrghariduse võib omandada tasu eest või tasuta, need kõik on teise- ja kolmanda- ja viiendajärgulised küsimused.

Keskkoolis on hilja. Meie valitsusliikmed kurvastavad, et eestlased on foolium-mütsikestega lumpenproletariaat, kes usub, et raha kasvab puu otsas ja ei saa millestki aru. Kas me oleme teinud midagi selleks, et see nii poleks? On meil täna algkoolis väiksemad grupid matemaatika õppimiseks, programmeerimis- ning tehnoloogiaõpe?

Lasteaed ja algkool on see, kus me saaksime suunata ja mõjutada lapsi omandama kõrge lisandväärtusega erialasid, oskuseid ja elukutseid, mis tooksid meie riigile tulu homme. Me loeme järjest ja järjest lugusid sellest, kuidas eestlane töötab üles ägeda firma, et see siis suurele rahvusvahelisele korporatsioonile maha müüa. Põhikool on koht, kus me saaksime kloppida laste eneseteadvuse olemaks tulevikus globaalse firma juht, muuta nende väärtushinnanguid, mis annaks jõudu välja murda vaesusringist.

Üheks koolireformi eesmärgiks on kolm õppesuunda ning põhjenduseks, et suurem kool võimaldab pakkuda õpilastele rohkem valikuvõimalusi. Kui me räägime Vändrast või Türist, kus ümberringi on „laaned ja sood, internet ja raadioside puudub ning lähim teine gümnaasium asub saja kilomeetri kaugusel“ - siis olen nõus. Õpilasel peab olema õigus ja võimalus valida. Ja las ta siis valib.

Aga tuleme hetkeks Tallinna, kus õpib kolmandik kõigist gümnaasiumiõpilastest. Täna ja praegu ilma igasugu reformita saab noor valida jaapani ja prantsuse keele, matemaatika ja kunsti vahel. Nende suundade omandamiseks on olemas professionaalne õpe, aastatepikkused traditsioonid ning väljatöötatud metoodika, kompetents ja kogemused. Vähe sellest- valida saab ka klassikalise õppe, perioodi- semestrisüsteemi vahel. Kui see pole valik, siis mis see on?

Et mis see eesmärk nüüd siis oligi? Ühe sirgega sama süsteem Missos, Narvas ja Tallinnas, reform reformi pärast, kompetentsikeskuste lõhkumine, et jätta lapsele illusioon tema enda poolt tehtud valikust?

Üheks gümnaasiumireformi takistuseks on täna kindlasti inimeste teadvuses istuv arusaam, et gümnaasium, keskharidus on must be. Gümnaasiumis ei nähta üht alternatiivi, vaid iseenesestmõistetavat osa haridusteest. Mitte ükski omavalitsus ei nõua ju oma vallas ülikooli avamist. Sest see on normaalne - ülikool on vähestele. Kui riik leiab, et kaasaegses maailmas piisab tõepoolest vaid põhiharidusest, siis seda tuleks ka selgelt kommunikeerida. (Siinkohal jätan endale õiguse jääda eriarvamusele- minu meelest on keskharidus elementaarne ja vajalik põhiõigus).

Eesti gümnaasiumites õpib täna ca 27 000 last ning põhikoolijärgses kutsekas ca 18 600.
Kutseõppeasutuse seadus kehtestab täna kutseõppeasutuste lastele koolilõuna toetuse, sõit on tasuta ning näiteks Olustvere kooli kodulehel on kirjas õpilaskodu koha maksumuseks u 25 eurot kuus. Gümnaasiumis tasuta lõunat pole ning näiteks Viljandi lapsed, kes peavad varsti hakkama keskharidust omandama Tartus, peavad arvestama eraka üürihinnaga keskmiselt 6 eurot ruutmeeter + kommunaalkulud.

Need on numbrid, mis ütlevad, et kutsekas õppida on kordades soodsam, kui omandada keskharidust. Juba täna. Aga. Aga millegipärast ei ummista lapsed kutsekate vastuvõtukomisjone.

Väljalangevus põhikoolijärgsest kutsekast on kolmandik. Jah, võimalik, et põhjuseks pole Kätlin Kaldmaa poolt toodud "teismeliste rasedus", "kujunemisjärgul vanemate poolt saamata jäänud tugi ning põhiväärtused" - ehk proosalisemalt keskendumisvõime, püsivus, distsipliin, enesekontroll. Vaid ehk lihtsalt vale elukutsevalik või majanduslikud põhjused. Ma ei tea, aga midagi on valesti.

Selleks, et suurem osa lastest ning nende vanematest näeks kutsehariduses gümnaasiumile võrdväärset ning konkurentsivõimelist alternatiivi, on vaja veel väga palju teha: parandada mainet (see on kerge), garanteerida saadava keskhariduse konkurentsivõime, luua juhtiva konservatiivse partei seisukohast suurem valik nö traditsiooniliste tüdrukutele sobivatele erialadele ning maandada vanemate hirm (see on keerulisem) laste turvalisuse osas.

Ja mis peamine - me oleme taas tagasi põhikoolis. See on aeg ja koht laste väärtushinnangute kujundamiseks.