Koolipoiss poliitilistes mängudes

Vene suursaadiku märtsi alguse kurtmised vene kooli olukorra pärast Eestis ning keeleinspektsiooni süüdistamine „repressioonides“ oleks harjumuspäraseks retoorikaks jäänudki, kui Mustamäe reaalgümnaasiumi õpilane Sergei Metlev poleks avaldusele kriitiliselt vastanud.

Järgnenud reaktsioonid suubusid puhtpoliitilistesse tõmblustesse, kus iga sõna võtnud osapool ajas oma asja: kool avaldas survet Metlevile ja sundis ta lahkuma õpilasomavalitsuse juhi kohalt; kooli pöördumine aga, milles nõutakse Metlevilt vabandusepalumist, jõudis meediasse keskerakondlasest linnavoliniku kaudu. Suud pruukisid mitut sorti poliitilised jõud, püüdes juhtumist oma kasu välja pigistada.

Tõnis Lukas astus Metlevi kaitseks välja ning nüüdseks on haridusminister teatanud, et võimatu pole Mustamäe kooli direktori vallandamine. Kindlasti mõistab Lukas, et vallandamine saab toimuda vaid seaduste raamides, aga küsitav on, kas see lahenduse toob. Siinsetele venelastele mõjub üksnes Lukase nimi nagu punane rätik härjale, sest on ju minister soovitanud suurele kodumaale tagasipöördumist neile, kellele siin ei meeldi.

Loomulikult ei pea Metlev kellegi ees vabandust paluma, samas on Uspenskil on sarnaseid provokatiivseid avaldusi varrukast puistata. Järg on aja küsimus. On ka selge, et nii ministeerium kui ka haridusamet peavad venekeelsete koolides tegelikult õpetatavale, samuti sisekliimale ja sõnavabadusele rohkem tähelepanu pöörama. Ühe inimese lahtilaskmine aga vaevalt üleüldist meelsust muudab.

Meelsuse pärast on aga põhjust muret tunda, tõid ju vene õpetajad lapsi pronksirahutuste aegu tänavatelegi. Pärast noid ärevaid päevi on integratsiooni teemal suid kulutatud palju, aga muutunud on vaevalt midagi. Ajalookäsituste ühtlustamine ei käi kampaania korras. Väidetud on, et eestlaste ja venelaste lõhet võiks tasandada majanduskriis, mis ühine. Kas see nii on, näitab aeg.