"Eilses meedias kajastati tööinspektsiooni kahepäevast koolitust, kus käputäie inimeste Kõue mõisas koolitamiseks kulus 10 000 eurot.

Teatavasti toimub meil pidev haridusreform. Teatavasti on õpetajad see sotsiaalne grupp, kes on meediakajastuses täiesti kaitsmata: kes tahes avaliku elu täht võib jutustada mõne ebameeldiva koolimälestuse, ikka ja jälle kujutatakse õpetajat kui keskealist naist, kes kuhugi mujale ei sobi. Tõsi, paljud, ilmselt enamik õpetajaid ongi keskealised naised, sest seda koormat tühi eneseimetleja vedada lihtsalt ei jaksa. Muuseas, pole eriti huvitutud, kuidas eliitkoolides sooline palgalõhe on. Aga on olemas, võiks auditeerida.

Aga tagasi koolituse juurde. Õpetaja on tegelikult peaaegu parim elukestva õppimise näide. Õpetaja, kes oma tööd südame või vähemalt kohusetunde järgi teeb, on pidevalt õppiv töötaja - muidu praeguses koolis lihtsalt tõsiselt võetav olla ei saagi. Aga haridusreform muutis ka koolitusrahade süsteemi koolis.

Oleme abikaasaga mõlemad õpetajad. Ja ma ei lähe mulle vajalikule ja huvipakkuvale koolitusele, sest minu koolil ei ole võimalik maksta 40 eurot koolitusraha. Augustis on aga meie puhkuserahadega selline olukord, et kui arvestame kooliaastaeelseid kulutusi koolis käivatele lastele, ei ole võimalik seda summat ka ise maksta. Miks ma peaksingi oma tööle peale maksma... kuigi vist maksaksin, kui raha oleks. 10 000 euroraha eest koolitusel käijad vist seda ei mõistaks," arvab nördinud pedagoog.