Koolid kinni, kuri karjas
Otsus koolide sulgemise kohta oli vallas avalikkuse jaoks ootamatult päevakorras juba septembris. Rahvas nõudis viimsel hetkel asja põhjalikku arutamist.
Volikogu langetas otsuse 29. märtsil. Võitjana on seal kirjas Metsküla algkool, kes jätkab septembris nagu ennegi 14 lapsega – tänu hästi säilinud ühte hoidvale kogukonnale (neli küla), kus paljud on selles koolis õppinud, oma lapsi seal koolitanud ja tahavad, et lapselapsedki samas pesas kasvaksid. Ka vallavolikogu esimees Tiina Lobja möönab nüüd, et üks alternatiivne nišikool võib ju olla, kõikidele lastele suured koolid ei sobigi.
Tuudil läks täbarasti
Tuudi algkool, kuhu sügisel oleks tulnud ainult üheksa last, läheb kinni. Nad on Lihula keeli „trassiäärsed”, sõidavad otse mööda suurt maanteed seitse kilomeetrit ja ongi Lihulas, kus pärastlõunati niigi käivad sporti tegemas, huviringides, mida iganes sellist, mida Tuudil ei ole ega tule. Vallavanem Riho Erismaa ütleb: „Emotsionaalselt on kooli kaotamine kaardilt väga raske, aga pikkamööda saavad lapsevanemad aru, et see on nende lastele parim lahendus, sest alati tasub endalt küsida, kas meil on seal metsas üks ilus armas väikekool või tõsiselt võetav haridusasutus.” Erismaa on taolist meelemuutust juba kogenud Pärnumaal Koonga vallas, kus ta volikogu esimehena sulges Oidrema ja Tarva väikekoolid. Ühes hoones on nüüd popp seltsimaja, teine ootab kosilasi.
Ah jaa, aga õpetajad, mis neist saab? Tuudil on neid põhikohaga ainult kaks, mõlemad klassiõpetajad, ja kumbki ei tea, mis neist edasi saab. Pensionieast on asi kaugel.
Rahandusministeerium on välja rihtinud, et vald ei pea õpetajate palkadele peale maksma, riigi eraldatavast jätkub, kui põhikooli kahes esimeses astmes õpib vähemalt 12 last, kuus kummaski liitklassis. Kolmandas astmes liitklasse moodustada ei tohi, seal peab igas klassis olema kümme ehk kokku 30 last. Nii jäi Tuudi oma üheksaga piirist (12) allapoole, Metsküla (14) ületab selle.
Kasari põhikooli tuleb sügisel 15 õpilast, kool jätkab kuueklassilisena. Paugupealt! Kel kolmas aste pooleli jääb, jätkab mujal, eeldatavasti 12 km kaugusel Lihulas.
Omanäolisus ohus
Kasari kooli direktor Karin Saare räägib, et veel 2004. aastal oli neil sada õpilast, ka hästi suurtest peredest. Et omakandi lapsi toetada, lõid nad koolis kümnekohalise õpilaskodu. Aastatega jäi omasid üha vähemaks ja omavalitsused üle Eesti saatsid Kasarisse tänu õpilaskodu olemasolule oma sotsiaalsete probleemidega perede lapsi. Kuid mida aeg edasi, seda sagedamini kipuvad teised omavalitsused läkitama Kasarisse eeskätt „raskeid” õpilasi. Vähestele omadele ei pruugi see keskkond sobida, nad istuvad bussi ja läinud nad ongi.
Kasari kooli matemaatika- ja füüsikaõpetajast juht Karin Saare juhib ka vallavolikogu haridus-, kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni. Läinud neljapäeval luges ta Kasari kooli pügamise kava volikogu istungil ise ette, selgitas seisu teistele. Sellepärast ta ütlebki, et punkt koolikorraldusest Lihula vallas lööb varsti jälle nagunii ette. Ja Kasari kool võib kaardilt kaduda, eriti oludes, kus isegi erivajadustega lastele mõeldud koole kavatsetakse Eestis sulgeda ning lapsed kõik tavakoolidesse saata. Karin Saare ütleb, et kõnealune plaan on kuritegelik.
Kasaris läheb koondamisele seitse õpetajat, mitte kõik neist ei mahu koolides jätkama.
Metsküla algkool töötab vanas ahiküttega majas ja kuulutas välja annetuste kogumise, et vilets elektrisüsteem välja vahetada. Ikka selleks, et alles jääda. Kirjutasid isegi, et kui raha rohkem kokku tuleb, teevad nad korda ka kooli WC-d. Elektri peale läheks nende arvestuse järgi 3500 eurot. Annetajaid oli omajagu, aga raha tuli kokku vähem. Kool on endiselt ohu piiril.
Allkirjad all, asi tahe
Suurte mõttetalgute käigus sündis Lihula vallas veebruaris, siis vähem kui kaks kuud tagasi, dokument, mille nimi on Kokkulepe. Sellele on alla kirjutanud viis inimest: vallavanem Riho Erismaa ja neli koolijuhti. Leppes seisab: „Soovides edendada avalikku arutelu hariduspoliitikas (küllap siis jättis soovida – V. L.), samuti tõhustada oma ülesannete täitmist (täitsid kehvasti? – V. L.), jõudsid vallavanem ja direktorid kokkuleppele, et kõik koolid säilitatakse, kui koolide rahastamise mudel jääb samaks ja õpilasi on vähemalt kaksteist.”
Sama leppe viimane punkt ütleb, et nimetatud tingimuste muutumisel ühendatakse väikekoolid (nagu Tuudiga nüüd juhtuski) Lihula gümnaasiumiga. Vaat sinna gümnaasiumi ongi koer maetud ehk nagu vallavolikogu esimees Tiina Lobja siinkirjutajale selgitas, miks peab väikekoolid kindlasti sulgema: „No me peame ikka Lihula gümnaasiumi peale ka mõtlema!” Ta on selle kooli vilistlane ja nendib, et kui gümnaasium Lihulast kaob, kaob ka selle linna identiteet.
Eestis tervikuna ajaks me nagu seda rida, et valdadesse tulgu tugevad põhikoolid, tõmbekeskustesse korralikud „puhtad gümnaasiumid”. Lihula vald jääb ilma põhikoolita ja gümnaasium on siis see vana hea „torukool” 1.–12. klassini ühtevalu.
Ja kus on siin see kuri karjas, mida loo pealkiri väidab? Meelehärmis, lootusetusetundes, mida me üksteise hinges iga jumala päev juurde toodame. Väga tahaks teada, kas ehk keegi siin kooli kaudu teisele lihtsalt käkki keerab või oma parteid võidule viib. Aga käid korra Lihulas ära ja kähku tagasi. Mida sa tead? Suurt midagi!
