Kooliaiad – kas kaovad või jäävad?
Taasiseseisvunud Eestis muutusid kooliseadused ja õppekavad ning kooliaedadele neis enam kohta ei leidunud. Sellest hoolimata ärkas kooliaiandus pärast taasiseseisvumist justkui uuele elule. Aeg oli majanduslikult raske, ots otsaga kokkutulemiseks haarati igast võimalusest. Maakoolides kasvatati sel ajal sageli kartulit ja köögivilja, et koolilõuna maksumust alandada. Hoogu lisas Arno Tali sihtkapitali korraldatud „Tootsi peenra” konkurss 1995–1999, kus koolide pingeritta seadmisel pandi suurt rõhku just kooliaedade tulupoolele. Paraku ei olnud sellele ettevõtmisele ette nähtud pikemat iga kui viis aastat. Meie seadusi hakati kohandama Euroopa Liidu nõudmistele vastavaks ja hirmutavad euronormid leidsid oma tee koolidessegi. Tervisekaitse ettekirjutuste tõttu kadus mõte kooliaedades suuremas koguses köögivilja kasvatada.
Igal aial oma lugu
Endiste õitsvate kooliaedade käsi on käinud erinevalt. Mõnes kohas on nad täielikult maha jäetud ja unustatud. Seda eriti juhul, kui aed asus koolimajast veidi kaugemal. Koolihoonete lähedal asunud kunagistest aedadest on tihti saanud heakorrastatud muruplatsid, kuhu on istutatud puid-põõsaid ja rajatud lillepeenraid. Sisuliselt on tegu haljasaladega, millest nii mõnelgi pool on saanud kogu ümbruskonna puhkeala. Hooldustöid teevad palgalised ja õpilased võtavad heal juhul osa aastas kord-paar toimuvatest ülekoolilistest koristuspäevadest.
Ometi võib ka praegu leida Eestis kooliaedu, kus kasvavad viljapuud ja marjapõõsad, on köögiviljade ja supirohelise peenrad, kasvuhoone, kompostihunnik ja kõik muu, mis ühes aias olema peab. Ja lapsed teevad aiatööd nagu muistegi.
Rakke gümnaasiumi aias on töö- ja vaatlusaed, lillepeenrad, mõned õunapuud ja marjapõõsad ning puhkenurk. Hävinud kasvuhoone taastamiseks kirjutati paar aastat tagasi projekt, mida kahjuks ei peetud rahaeralduse vääriliseks. Rakke kooliaia hing ja hea hoidja on kooli endine õpetaja Leelo Lõune. Alg- ja põhikoolis on igal vanuseastmel oma peenramaa, kus kasvatatakse õppetöös tarvis minevaid taimi. Suvel aiatööl käies kantakse oma tähelepanekud vaatlusvihikutesse. Lapsed saavad juba algklassides selgeks põhilised töövõtted ja nii mõnigi neist on üllatanud kodus oma vanemaid oskustega, millest viimastel aimugi ei olnud.
Vormsi põhikooli praegune kooliaed on üks väheseid Eestis, mis on rajatud taasiseseisvuse ajal. Kevadel 2004 tehti keskkonnainvesteeringute keskuselt saadud toetuse abil pinnasetööd ja ehitati aia kaitseks korralik lipptara. Aed tundub tilluke, kuid maa-ala on otstarbekalt kasutatud ja kooli vähem kui 20 õpilasele piisav. Kevadel ja sügisel on suurem talgupäev, mil tehakse ära olulisemad tööd, ning ka suve jooksul käib iga koolilaps kaks korda aiatööl. Aeda on istutatud noori õunapuid, marjapõõsaid, seal on tööriistakuur, kompostikast ning peenardel esindatud kõik meie olulised aedviljad ning maitsetaimed. Aia rajamise ühe initsiaatori Jana Koka ja perenaise Ene Ranna sõnul on selle aia ülesanne õpetada lapsi aiataimi tundma, kuna koduaedades neid enam kuigivõrd ei kasvatata. Oluline on ka töökasvatus ja see, et lapsed teaksid, mida tähendab kohustus ja vastutus. Pealegi annab kooliaed laste lõunalauale märkimisväärset lisa.
Tudu põhikoolil on oma õunaaed, suurem köögiviljamaa ja õuesõppeala, kus asuvad paviljonist väliklass, lillepeenrad ja vaatlusaed. Suurema osa tööst teeb seal ära väljaõppinud aednik, kuid ka lapsed käivad hoolekogu heakskiidul suvel kolmel päeval aiatööl. Tudu kooliaias kasvatatakse veel praegugi kogu talve jooksul koolisööklas vajaminev maitseroheline ja köögivili, mistõttu peetakse Tudu koolitoitu koduseks, puhtaks ja tervislikuks. Õunu võivad lapsed vahetundide ajal süüa nii palju, kui jaksavad, ülejääk keedetakse moosiks. Direktor Helge Arro peab kooliaeda oluliseks õppe- ja kasvatusabinõuks.
Märjamaa gümnaasiumi aed on alati olnud tuntud oma rikkaliku lillekollektsiooni poolest, lilletaimi jätkub ka ümbruskonna elanikelegi müümiseks. Praegu on käsil kooliaia ümberkujundamine oma kooli vilistlase projekti alusel. Uue näo saavad viljapuuaed, lillede näidispeenrad, maitse- ja ürdiaed, algklasside peenrad. Senini oli lastel kooli kodukorra järgi kohustus suvel aiatööl käia. Mis edasi saab, seda ei oska aiatädi Elle Valtu öelda.
Koostegemise tunne
Aia eesotsas peaks olema pühendunud inimene, kes suudab lapsed seal tehtu tähtsusest ja vajalikkusest aru saama panna. Oluline on muidugi ka koolijuhtide ja terve kogukonna poolehoid ning toetav suhtumine.
Kiire ja mõneti pealiskaudne elu pani meid vahepeal arvama, et kõike peab saama valmiskujul kohe ja kergelt. Nüüd on hakanud jälle meenuma, et ka ise teha on tore. Kooliaed annab lastele selleks suurepärase võimaluse. Mõistagi pole enam mõeldav kooliaedade rajamine kohustuslikus korras, kuid seal, kus neid raskete aegade kiuste on suudetud alles hoida, võiks vastavalt võimalustele püüda siiski jätkata. Kord kaotatuga on väga raske, kui mitte võimatu uuesti alustada.
