Kommentaariumis on üha vähem tühikargamist
Ilmselt on see kantud tõsiasjast, et Sa kas ise ei kirjuta kommentaare artiklite sabadesse või ei tunne selle vastu huvi, mis seal kirjutatakse. Aga võimalik, et ka igatsusest saada tagasi ajakirjanikule justkui Jumalast antud tõe monopol.
Selline lahmimine (kõik kommentaatorid on sõimajad) on hullem kui kommenteerimine ise. Ei saa eitada, et kommentaatorite hulgas on ka tolguseid, kuid kui austatud KT loeb ainult seltskonnaelu artiklite kommentaare ja satub peamiselt nimetet tolguste kirjutatud nupukeste otsa, ei saa sellest ometi teha järeldust, et kõik kommentaarid on solvava sisuga.
Võtame näiteks Delfist esimese ettejuhtuva artikli mingil muul teemal: Jüri Saar: “Meedia toetagu teaduslikku maailmapilti”. Minu loo kirjutamise hetkel ei olnud seal ühtegi solvavat kommentaari. Selliseid näiteid leiab kiire otsinguga kümneid. Põhjalikuma tosinguga sadu ja tuhandeid.
Sestap, härra KT. Teile võiks kehtida needsamad kõrged standardid, mida te kommentaatoritelt ootate — esmalt kontrollige tõsiasju. Ka siis, kui need kinnitavad Teie arvamust, ei maksa sõimlema hakata (à la — kõik kommentaatorid on anonüümsed sõimajad).
Minu kogemus on see, et jah — kommentaaride hulgas on tõeliselt ebameeldivat möla, kuid see esineb vaid teatavat liiki artiklite juures, mida ma üldjuhul niikuinii ei loe (ja ei soovita eriti ka teistel lugeda, kuid eks see jääb igaühe isiklikuks asjaks). Kusjuures mulle tundub, et inimesed, kes neid artikleid loevad, naudivad ka salamisi seda kontrollimatut möla, kuid see pole antud kontekstis oluline.
Kommenteerimise kohta käib siiski terve hulk müüte. Lisaks sellele, et kõiki kommentaatoreid peetakse anonüümseteks sõimajateks, arvatakse, et kommentaare kirjutab enamasti mingi madalalaubaline seltskond. Miski ei saa olla kaugemal tõest. Olen näinud kommentaaride all Eesti suuremate ülikoolide professorite jpt tõsiseltvõetavate asjatundjate sõnavõtte.
Samuti on müüt, et anonüümne kommenteerimine on mingi Eestile omane fenomen. Ka see väide on tõest niisama kaugel kui madalalaubalisuse müüt. Anonüümne kommenteerimine on välismeedias väga levinud. Mõnel pool nõutakse küll kasutaja registreerumist, kuid see ei tee kasutajat vähem anonüümseks.
See aga, et kommentaarium ei ole kuidagi seotud sõnavabadusega, on lausjamps. Üks elulisi näiteid on religiooniõppe propaganda, mis Eestis mõned aastad tagasi toimus — just kommenteerimine suutis paljuski inimesi mobiliseerida, et sellele vastu astuda.
Kommenteerimise suur pluss on see, et see võtab ära ajalise ja ruumilise distantsi ajakirjaniku ja toimetaja (kes samuti on ekslikud) ja vastulause esitaja vahel. Kui ajakirjanik kirjutab kontrollimatut jama, saab kahju kannataja koheselt esitada vastuväiteid sellesama artikli juurde — vastupidiselt paberlehe tavadele, kus vabandus avaldatakse tavaliselt teisejärgulisel pinnal väikese nupukesena.
Solvavate ja sisutühjade kommentaaride kirjutajad saavad kommentaariumis üsna kiiresti vastu näppe ning nende kommentaarid eemaldatakse. Eesti kommentaarium on oma algsest olemusest (kus sellist tühikargamist esines palju) paljuski küpsemaks saanud. Oma roll sisutühja sõimlemise vähenemises on muide ka selles, et meie demograafiline auk on parajasti 15-18 aastat vana ning selle põlvkonna hääl ei ole enam nii kõvasti kosta, nagu mõned aastad tagasi.
Lõppeks annaks netikommentaaride teemal järgneva soovituse — ärge tapke lapsukest selle pärast, et ta natuke lollusi teeb. Las kasvab suureks. Esimeste edukate kohtulahenditega pannakse paika ka kommenteerimise lubatavuse raamistik (nii nagu pandi Tõnu Samueli kohtuasjaga paika paljuski võõraste andmete käitlemise raamistik) ning vaba tekstiloome rändab normaalsematele radadele. Keelamine on lollide juhtimismeetod.
P.S. Olen märganud, et pärast viimast muudatust (millega piirati oluliselt kommenteerimist) käin ma epl.ee-d vaatamas üha harvemini.
