Kombed, mida peaksid kõik austama
Muidugi on ka neid, kes üksinda sumavad selles looduse kapriisis, sünged näod peas ja kiruvad omaette sügavas hingesopis linnavalitsust, kojamehi või mine tea keda veel.
Olen isegi saanud seda talvemõnu nautida. Targad teavad rääkida, et inimene, kes tahab oma tervise eest hoolt kanda, peab päevas umbes kümme tuhat sammu kõndima. Ülesanne pole aga kergete killast, kui seda lumerohkust arvestada. Minu põhimõte on võimalikult vähe kasutada ühistransporti. Meie linn ei ole nii suur, et oma asju peaks ajama isiklikku autot või ühistransporti ekspluateerides. Leian, et igal võimalusel tuleb jalgsi käia.
Vahel saab ka muidugi oma raudruuna käidud lumest välja kaevamas, mis on ütlemata hea koormus füüsisele ning väike vaheldus arvutist eemale hoidmiseks. Küberajastul nõuab organism puhkust. Ega see kuvari jälgimine pole kuigi mõnus tegevus. Tänapäeval vist aga teisiti enam ei saa — pangateenused, e-poed, suhtlusportaalid, ametialased tegevused ja palju muud on kõik veebipõhised.
Näriks nüüd seda hinge edasi või õigemini noriks pisut enda kallal. Kui olin poisike, siis minu vanemad tegid selgeks, et kui sisened hoonesse või näiteks kohtad tuttavat tänaval, siis seisata, võta müts peast, kummarda ja viisakalt tervita. Tänapäeval pole see vist enam moes, sest istutakse lauda, müts peas, kapuuts silmini. Minu vanaisa tuletas alati meelde, et kui söögilauda istud, siis müts tuleb peast võtta — sellega me austame leiba, kuna leib on meist palju vanem.
Vahel kui kõnnin nüüd kaubanduskeskuses paljapäi, siis märkan, et nii mõnigi minuealine härra järgib ka seda tegevust. Vist on halb komme mulle lapsest saadik juurdunud. Ei ole võimalik, et astud üle ukseläve ja käsi lihtsalt ei küündi mütsi peast võtma. Nii harva kui saab ka ühistransporti kasutatud, siis on mul sealgi kombeks müts peast võtta.
Üks hea komme on veel paraku rikutud. Kui sisened ruumi või kauplusesse, siis tuleks ikka väljujale enne teed anda. Ega siis kauplus või ruum ole kummist. Või näiteks vanavanemaid jälgides, kuidas nad suhtlevad ja suhtuvad noortesse. Nende kinnisidee on, et siis kui nemad olid väikesed, käis kogu elu “vot nii” ja noored peavad samuti käituma — ikka piitsa ja präänikuga. Minul on omaealiste pärast piinlikult kurb. Kui suhelda endast põlvkond või paar nooremate inimestega, siis oleks väga suur patt suruda enda üleelamisi ja kannatusi nende õlule. Noores inimeses tuleks äratada huvi kommete, tavade, käitumisnormide vastu. Ilmtingimata peab seda printsiipi silmas pidama, sest ka väike ilmakodanik on isiksus, mitte karistamise objekt.
