Kolmkümmend küsimust Tiia-Ester Loitmele
Kolmandaks sellepärast, et emotsioon on selles intervjuus faktist tähtsam. Kui täpset nime, kuupäeva või teose pealkirja küsida, vastab Tiia Loitme õige sageli “ei viitsi mäletada”. Ja siis ei saanudki kirja see täpne fakt, vaid hoopis faktiga seostuv emotsioon, mis ongi tähtsam, muide.
Tiia-Ester Loitme on väga põnev ja isikupärane muusik, kes nõuab alati maksimaalset tulemust nii endalt kui ka teistelt. Tema interpretatsioon on huvitav ja mitte kunagi rutiinne – ka mitte loo puhul, mida ta juhatab võib-olla kahekümnendat korda. Ta ei tee naljalt kompromisse ja on suhteliselt ettearvamatu nii muusikas kui ka igapäevaelus.
Ametlikke aunimetusi ja autasusid on Loitme pälvinud palju, noorpõlveaegsest stahhaanovlase tiitlist tänavuse aasta muusikuni. Sinna vahele mahuvad Gustav Ernesaksa ja Heino Kaljuste stipendium, Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu hariduspreemia, tiitlid aasta naine ja hea õpetaja, Valgetähe III klassi teenetemärk, Kooriühingu auliikme staatus ning Jaapani Tõusva Päikese orden kuldsete kiirte ja rosetiga. Ja muidugi Grammy. Ma ausalt ei mäleta, kus ja kes Tiia-Ester Loitmet Madame Grammy’ks nimetas, aga igal juhul on see päris tabav. Kui tal üleüldse võiks mõni hüüdnimi olla, siis ehk see.
Tiia-Ester Loitme, kuidas suhtud aunimetustesse ja aumärkidesse, mida sulle on nii palju antud? Kas muusikat ja muusikuteed saab nendega mõõta?
Päris topakas küsimus, kui nii võtta… Sa oled mulle ju ise ka mõne autasu andnud. (Kui Ellerhein sai tiitli aasta koor 2007, siis andsin mina tõepoolest Tiiale lilli. – K. T.). Järelikult on võimalik, et muusikalist tegevust kuhjub mingiks ajahetkeks nii palju, et siis keegi otsustab selle eest midagi ulatada. Ja ulatab näiteks ordeni. Mida muud muusika eest ikka peaks ulatama?
Oled aasta muusik 2008. Kas see 2008. aasta oli sinu jaoks teistest erinev?
Aastad pole vennad. Kui ma näitaksin sulle meie tööplaane, siis on tegu enneolematu koormusega. Alates suurvormidest, millest üks järgneb teisele; ka praegu Händeli “Messias” just lõppes ja kohe tuleb peale Mendelssohni “Suveöö unenägu”, mida esitatakse juulis. Homme (1. mail – K. T.) laulame Tartu levimuusika päevadel Rannapi uut teost “Taevas ja maa”. Sisuliselt oleme jõudnud nii kaugele, et noodid kätte ja lavale.
Kas sa teadsid lapsest saadik, et tahad muusikuks saada?
Jah. (Tiia ütleb seda absoluutse iseenesestmõistetavusega.)
Ma arvan, et enne kooli teadsin ma seda juba kindlasti. Elasin vanalinnas Suurtüki tänaval suures puumajas, mille kõrval on praegu nukumuuseum. Ja nukumuuseumi majas elas Ines Einberg, kes oli minust vanem tüdruk, pikkade patsidega ja mängis ilusti klaverit. See oli meie aknast hästi näha ja ma tahtsin lihtsalt klimberdada samamoodi nagu tema. Kuna Ines õppis klaverit Kopli tänaval Erika Franzi juures, võttis ta mu käekõrvale ja viis ka sinna. Niisiis hakkasingi Erika Franzi juures õppima klaverit ja meie mõistes ka muusikateooriat; ta tegi selgeks palades esinenud rütmifiguurid ja õpetas noodist laulma. Hiljem läksin juba konservatooriumi juures asuvasse muusikakooli.
Kas lapsena kooris laulsid?
Ikka, kooli lastekooris. Ehkki kõigepealt käisin algkoolis Oleviste kiriku kõrval, kus küll koori polnud. Seal tuli ükskord minu klassi Rein, pani mu laua peale puust kassi, millel olid rattad all ja mida sai nööri otsas järel vedada, ja küsis, kas ma abiellun temaga.
Aga Pühavaimu tänava koolis oli juba kuulus lauluõpetaja Gustav-Evert Mesiäinen ning Endla tänava koolis õpetaja Valdmaa, kes mõlemad tegid väga ägedalt koori. Õpetaja Valdmaa oli ise laulja, kes sättis alati oma suud, kui laulis, ja see tegi meile nalja. Kui ta koori juhatas, tegi see meile ka nalja. Tollal oli väga moes sõnu moonutada ja me tegime seda suure isuga. “Jää kestma, Kalevite kange rahvas” sai näiteks kõvasti ümber tehtud. Aga õpetaja kahjuks ei pannud seda tähele ja me olime sellest muidugi pettunud.
Õpetaja Valdmaa tegi meile ka hääleseadet ja pani mind esinemistel alati klaverit mängima. Ma ei sallinud aeglasi lugusid ja mängisin seepärast kõiki palu alati neli korda kiiremini. Väga efektne oli ja kõik teised õpilased kadestasid, et küll mul on tore õpetaja, neile antavat alati uimaseid lugusid. Nad ei tulnud selle peale, et lihtsalt kiiremini mängida.
Kord sain ühe loo, mille nimi oli “Pastoraal”, mängisin seda huvitavate aktsentidega ja mitte kolm korda kiiremini, vaid ainult poole kiiremini. Aga pärast hakkas mind ikkagi vaevama, et mis see pastoraal on, ja ma otsisin selle mõiste üles. Tuli välja, et see on lüüriline karjaselaul.
Sellesarnaseid tempojuhtumeid tean ka praegusest ajast. Ühel kontserdil pidi Ellerhein esitama kümneminutise kava, aga äraantud lugude pikkus oli ilmselgelt vähemalt kakskümmend minutit. Vaidlesime Tiiaga hulga aega stiilis “See on kakskümmend minutit” – “Kümme!” – “Ei ole!” – “On küll!”, kuni ta palus mul tulla proovi ja võtta stopperiga aega. Läksingi. Ja ta küttis kogu kava kooriga maha viis korda kiiremas tempos, jäädes hätta ainult viimases klaverisaatega laulus, sest pianistilt nõutav kiirus ületas ilmselgelt kümne sõrmega inimolendi füüsilised võimed…
Kelleks sa täpsemalt saada tahtsid?
Muidugi pianistiks! Ma õppisin ju eriklaverit. Aga siis võeti mul kraest kinni ja viidi Siberisse, kuna mu isa Rudolf Treialt oli seotud selle Eesti vabadusega, mis kestis kolm päeva. Põlenud Laenupanga majas nad 1944. aastal koos käisid ja üritasid teha kõik mis võimalik, et Eesti vabaks kuulutada. Sellest piisas.
Kõigepealt viidi isa ära Leningradi, ta sai viis aastat karistuslaagrit. Hiljem olen sellest laagrist lugenud, sealt ei tulnud ükski inimene elusalt välja. 1944. aasta uusaastaööl tuldi talle koju järele, elasime siis Laenupanga majas. Katus ja kolm korrust oli küll läinud, aga kuna isa samas majas töötas, kolisime sinna, kui meie kodu Raudtee tänaval täistabamuse sai. Kästi puhas pesu kaasa võtta ja isa ütles, et kes minnes puhta pesu kaasa võtab, see enam tagasi ei tule. Ema, kes talle selle pesu andis, muidugi ahastas, et oh, mida ma nüüd tegin…
Kuidas ema üksi hakkama sai?
Ta polnud ju üksi! Kui sündis järgmine laps, olin mina juba olemas. Ja kui sündis veel järgmine, olin mina juba suurem. Kokku oli meid viis last, peale minu kolm õde ja vend. Mina olin kõige vanem, hoolitsesin teiste eest. Ema käis tööl, ta oli raamatupidaja. Nagu näed, oleme elus.
Ometi viidi ka teid varsti pärast isa vangistamist Siberisse.
Meid viidi ära 1949. aastal, Novosibirskist allapoole Krasnopoljanski kolhoosi. See oli küla: tänav, kahel pool sinised majad, paralleelselt külatänavaga jooksis jõgi, kust saime oma vee. Suured väljad, puudesalud. Mina lüpsin lehmi ja käisin ratsa karjas, üksi 150-pealise lehmakarjaga, ema töötas sealgi vahepeal raamatupidajana.
Kool oli seal neljaklassiline, nii et mina sinna ei läinud – Eestist oli seitse klassi haridust olemas. Nooremad õed käisid koolis küll, juba vene keele pärast. 1959. aastal saime amnestia ja tulime tagasi, esialgu ainult mina ja õde.
Kas sul oli Siberis ka mingi võimalus muusikaga tegelda?
Tead, Rimski-Korsakovi nimelise Muusikakooli naiskoor laulis sel aastal Tallinna koorikonkursil “Tasa heliseb kelluke väljal”. Midagi juhuslikku siin maailmas pole! Kui mind kutsuti kolhoosist Nazarovisse, väiksesse Keila-taolisse linna, leidsin sealt klubist klaveri ja klimberdasin seda natuke. Siis tormasid kõik vaatama, sest see klaver oli seal sada aastat seisnud. Ja minust sai kolmeks aastaks klubis klaverisaatja, saatsin kohalikku suurt lauljat nimega Ammjärv ja üht läti viiuldajat. Kohalikud muusikud ja venelased tahtsid minna Krasnojarskisse koorikonkursile, moodustasid koori ja panid mind seda juhatama. Sain kuskilt “Tasa heliseb kelluke väljal” noodi, me laulsime seda konkursil ja võitsime. Käisin veel samas linnas muusikakoolis küsimas, kas nad võtaksid mind vastu. Nad lasid mul isegi midagi ette mängida, aga siis läksin ikka oma Nazarovisse tagasi. Aga kui ma nüüd konkursil selle Peterburi koori esituses sedasama lugu kuulsin, siis… raske seletada…, sai nagu mingi ring täis.
Intervjuu täisteksti saab lugeda ajakirjast Muusika.
