Mina olin tõesti sunnitud oma haige, sügava puudega poja invaliidide kodusse andma. See oli väga raske otsus ja ma elan seda siiani sügavalt üle. Kahjuks ei olnud mul poja toetamiseks enam jõudu ja teised kaks last vajasid kasvatamist. Palk ei olnud kiita ja ravikulude peale läks väga suur raha.
Olin valiku ees: kas jätkan virelemist, kus üks laps ei saa korralikku ravi ja teised kannatavad koos temaga, või annan lapse invaliidide kodusse, et võimaldada teistele lastele normaalne elu.
Kui käin teda vaatamas, siis siiani tilgub süda verd ja süümepiinad on suured. Austan väga neid emasid, kes selle kõigega hakkama saavad. Nad on kangelased.
Minul juhtus see kõik aastaid tagasi, kui praeguse aja abivahendeid polnud olemaski. Praegu võiks meie rikkal riigil olla selliste perede vastu ikka suurem austus ning soov neid aidata.
Võõraid riike nende hädas aitame, aga oma rahvas? Tulge sealt ülevalt ükskord maa peale ja tutvuge rahva viletsusega!
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
