Võltsimisvastane kaubanduskokkulepe (ing.k Anti Counterfeiting Trade Agreement; ACTA) ja peatage internetipiraatlus (Stop Online Piracy Act; SOPA) ning kaitske intellektuaalomandit (ing.k Protect-IP) sarnased seaduseelnõud on seotud meelelahutustööstuse hirmudega tehnoloogiliste arengute ees. Kuna meelelahutustööstusel kipub olema palju raha, siis selle eest palgatud poliitiliste lobiinimeste, juristide ja parteidele tehtud annetuste toel üritatakse läbi suruda järjest drakoonilisemaid autorikaitse seaduseelnõusid.

Toredaid näiteid, kuidas meelelahutustööstus suhtub tehnoloogiasse võib tuua juba ajast kui turule jõudsid esimesed kodused salvestusseadmed. Muusikatööstusele pidid tolle esindajate sõnul hävitavalt mõjuma nii lint- kui kassettmakid ja videomakid tähendasid lõppu filmitööstusele.

Oma positsioonide kaitseks ei ole hoitud kokku värvidegagi. Ameerika filmitööstuse esindusorganisatsiooni MPAA (Motion Picture Association of America) ninamees väitis 1982. aastal USA kongressi ees järgmist: “Ma ütlen teile, et videokassetile salvestavad aparaadid on Ameerika filmitootjatele ja Ameerika publikule sama nagu Bostoni kägistaja üksikule kodusele naisterahvale”. Videolaenutusest sai teatavasti vägagi suur äri, filmitootjad teenisid ohtralt raha, tarbijad said filme vaadata enda soovitud ajal ja videosalvestid ei kägistanud filmitööstust ära. Viidatud näitest hoolimata võitleb meelelahutustööstus ACTA ja SOPA sarnaste algatustega inimeste ja tehnoloogiliste arengute vastu edasi, kirjutab ZDNet.

Turujõud on väga vastikud juhul kui keegi osutub olema nende suhtes "ilgemaid" turujõude. Sellest tulenevalt võib meelelahutustööstuse käitumise iseloomustamiseks välja tuua vähemalt kolm asjaolu, millel pole midagi tegemist inimeste vabadustega ja on ohtralt ahnuse ning poliitikaga.

1. Kuna tarbijakäitumisega ei saa ausalt konkureerida, siis ainsaks võimaluseks on selle mõjutamine seadustega. Ehk tarbijate käitumine tuleb kriminaliseerida.

2. Hirm müüb! Kui tööstusharu juhid on hirmul, kipuvad nad palkama “palgamõrvareid”, kes lubavad probleemi kõrvaldada. Antud juhul on palgasõduriteks meelelahutustööstuse juristid ja lobiinimesed.

3. Poliitikud vajavad lobiinimesi. Poliitik tahab olla valitud eluks ajaks. Valimised tähendavad suuri kulutusi. 2007. aastal kirjutas senaator Dick Urban, et keskmine USA senatikoht maksab 34 miljonit dollarit. Hillary Clinton ajas Senatisse kandideerimiseks kokku nelikümmend üks miljonit dollarit. Kui lobiinimesed esindavad teatud huvisid ja sellistel huvidel on jagada ohtralt raha, siis ilmselgelt poliitikud kuulavad lobiinimesi.

Sellistele põhjustele viidates võib arvestada, et ACTA sarnased algatused jäävad tavainimesi ähvardama edaspidigi ja pea ainus võimalus sellega võitlemiseks on avalik tähelepanu ning surve.
Mis asi on ACTA ja miks see ähvardab vaba internetti, saab lugeda Eesti Ekspressist
Kellele ACTA ei meeldi, saab oma suhtumsit väljendada andes allkirja EI ACTA petitsioonile.