Kolm õppesuunda on mõttetu killustamine

 (9)
Kolm õppesuunda on mõttetu killustamine
Foto: Oliver HainsaluDelfi

Haridusreformi eesmärki püütakse saavutatakse valede põhjenduste ja ebaausate võtetega, kirjutab Kiili gümnaasiumi direktor Mihkel Rebane Õpetajate Lehes.

Meie haridusreformil peaks olema vähemalt kolm märksõna: kvaliteet, võrdsed võimalused ja ressursside kasutamine. Kui aga koolireformi ainsaks põhjuseks ja eesmärgiks kujuneb raha, siis juhtub sama mis haldusreformiga – räägitakse vaid, mitu valda või gümnaasiumi peaks Eestis olema.

Kas või seadust rikkudes

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine ning gümnaasiumide vähendamine on teoreetiliselt õiged eesmärgid. Praktikas on tegemist aga tohutu probleemipuntraga. Riik ei saa ühe sõrmeviibutusega munitsipaalkoolide arvu muuta ja seetõttu tehakse gümnaasiumireformi (ja haldusreformi!?) õppekava ja rahastamise abil. Näiteks kolme õppesuuna nõue, mida väheste õpilastega pole võimalik täita.

Kolm õppesuunda ei ole sisuline kvaliteedimõõdik, vaid paljude, sealhulgas väga tugevate koolide õppekava mõttetu killustamine. Teiseks on riik seadusandlikus vastuolus, sest kui PGS (seadus) ütleb, et gümnaasiumil peab olema vähemalt kolm õppesuunda, siis kuidas saab RÕK (valitsuse määrus) laiendada seadusega antud volitusi, tehes erandi riigikoolile, erakoolile, õhtukoolile jne? Seega on kolme õppesuuna nõue vaid vahend munitsipaalgümnaasiumide arvu vähendamiseks, mis pärast eesmärgi saavutamist tõenäoliselt kaotatakse.

Kokkuhoid ei peaks olema õpiparadigmast olulisem

Kahjuks näib, et ressursside kokkuhoid on õpiparadigma (näiteks üleminek väljundipõhisele hindamisele) muutmisest olulisem, mis oli ju reformi algus, põhjus ja euronõue. Kahju, et õige eesmärk saavutatakse valede põhjenduste ja ebaausate võtetega. Ministri suust on kõlanud kõhedusttekitavaid väiteid: gümnaasiume jääb umbes 50 ja igaühes neist peab olema üle 500 õpilase. Ilmselgelt on see läbirääkimiste taktika. Ilmselt rahuldutakse ka 100–150 õpilasega gümnaasiumiastmes. Koolid on aga jätkuvalt linnade ja valdade omanduses ning gümnaasiumiastme lõpliku kaotamisega saab venitada 2015. aastani – ja nii võibki koolireform koos haldusreformiga surra, sest mine tea, mida uus valitsus mõtleb!

Seetõttu teen ettepaneku: jääma peavad kõik gümnaasiumid, kes suudavad täita uue õppekava nõudeid. See on ainuke korrektne alus: mõni gümnaasium suudab täita uue õppekava nõuded saja õpilasega, teine ei suuda ka kolmesajaga. Uues õppekavas on piisavalt võimalusi innovaatilisteks lahendusteks ja nii saab senisest rohkem koole võrdse võimaluse.
Riigi ülesanne peaks olema töötada välja gümnaasiumide koolitusloa andmise põhimõtted, mis oleksid natuke avarama raamiga kui paar numbrilist kriteeriumi, ja akrediteerimine peaks olema vabatahtlik. Koolid, kes leiavad, et suudavad nõudeid täita, taotlevad koolitusluba. Arvestada tuleks nii kvaliteedi, tõhususe kui ka õigluse mõõtkava, et reformirataste vahele ei kaoks ka eluõiguslikud koolid.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes