Koit Pikaro: Krossi tagasihoidlikkus ei ole voorus
Kuigi hiljem püüti asjaolusid ja siseministri väiteid siluda, oli kõik toimunu loogilises jadas. Luureülem (ametinimetusega „julgeoleku koordinatsioonidirektori büroo direktor“) Eerik-Niiles Kross pöördus piirivalveameti peadirektori Tarmo Kõutsi poole, see andis lennujaama töötanud piirivalvuritele seaduseülese korralduse. Angotti, kelle esitlusnimi oli ka Tony Massei, pidi vaid kolm tundi lennujaamas ootama. Ühest küljest vaid kolm tundi, teisalt aga koguni kolm tundi ja tekib küsimus, kas luurajate partnerid peavad nii kaua endale sobivat otsust ootama.
Kõik edasine oli juba luurajate katteoperatsioonid. Riigikantselei ei leidnud sullerile elamisloa ega muude avalduste ametlikku esitamist ning süüdlaseks tehti piirivalve andmebaas. Enam kui imelik oli meie välissaatkonnas temalt elamisloa taotluse vastuvõtmine, sest koheselt kõiki dokumente polnud esitatud. Sellist tegutsemist USAs karistatud mehe huvides saab lihtsalt aga seletada luurajate, täpsemalt muidugi luureülema, soovide arvestamisega.
Vaid tohutu, tänapäevases olukorras täiesti kohatu tagasihoidlikkusega saab seletada Eerik-Niiles Krossi käitumist seejärel 2001. aastal riigikogu erikomisjoni ees. Temale esitatud küsimuste peale ajas ta rinna ette ning soovitas pöörduda kohtu poole. Suure tagasihoidliku isikuna ei soovinud ta mingi komisjoni ees tõtt avaldada, oli valmis seda tegema vaid vaikselt kohtuvande all.
Siseministeerium ja Artic Sea
Ülimalt tagasihoidlikuks tuleb pidada ka Eerik-Niilese soovi saada lähitulevikus siseministriks. Arvestades seniste siseministrite värvikat jada, siis sobiks ta sinna kindlasti. Pealegi on Eesti kuritegevusega seotud sündmuste ajaloos midagi sellist juba olnud. Ärimeheliku taustaga siseministri kohta oli ametisoleku ajal tulnud päring naaberriigist, sooviti teada tema seotust kohvermetallide ebaseadusliku äriga. Nüüd aga on Venemaal seostatud meie ministrikandidaati kaaperdatud laeva Artic Sea looga.
Kui otsida seoseid, siis kaudseid tõendeid, varem esinenud juhtumeid või käitumismalle leidub isegi selle tagasihoidlikkuse musternäidise juures. Jällegi astus vaenlase tule alla kontraadmiral Tarmo Kõuts. Tema väitis otse, et tegelikku tõde Artic Sea kohta ei saa me kunagi teada. Samuti on juba tuttav meie prokuratuuri käitumine. Alles jõudsid ajakirjandusse teated Venemaal kohtus antud tunnistustest, kui nemad andsid Eerik-Niilesele välja süütuse indulgentsi. Väide kõlas umbes nii, et oleme koos kaitsepolitseiga kõiki asjaolusid kontrollinud, Kross ei ole selle laevaga seotud.
Alles hiljem tuli Venemaalt õigusabipalve ja ilmselt sisaldas see ka võimalikke seoseid, tõendeid ja väiteid. Kas ei tule tuttav ette: kaks ennastarmastavat meest — Antropov (rahu tema varasemale erakondlikule põrmule) ja Rahumägi — alles jalutasid prokuratuuri uksest sisse ning juba samal päeval teadis prokuratuur, et nad ei ole mingi ebaseadusliku rahastamisskeemiga seotud. Kui võtta aluseks vaid üks versioon Artic Sea kohta (et seal võisid olla ka relvad), siis Kross oli juba varem Eesti päritoluga relvaärikatega USAs kokku puutunud ning neilt isegi naise kaaperdanud.
Olen rääkinud arvukate asjatundjatega ja pean tunnistama neist enamuse lahkarvamusi minu ühe tööversiooniga. Mina pean aga võimalikuks Krossi seotust selle piraatide seltskonnaga. Kaudselt viitab sellele isegi tema tagasihoidlik ülestunnistus, et ühe piraadiga on ta kokku puutunud. Tuttav käitumine kuritegelikust maailmast: tunnistan midagi väheolulist üles, jätan sellega korraliku, kahetseva ja tagasihoidliku tegija mulje ning hiljem keegi mind muus ei kahtlustagi.
Arusaamatu on muidugi Vene võimude käitumine. Ühelt poolt julgevad nad meie tunnustatud, kuid tagasihoidlikule luuresangarile keelduda viisa andmisest. Tegelikult oleksid nad aga nii saanud Eerik-Niilese enda juurde ja siis osavõtu eest rahvusvahelisest terrorismist vangi panna.
Paturegister
Isegi lühikest loetelu ja võrdlust teiste avaliku elu tegelaste sangaritegudega on Krossi puhul päris keeruline teha. Tegemist on laia profiiliga spetsialistiga (näpud püsti, jutumärgid): 1995. aastal osavõtt Tallinna vanalinna korteriafääridest; kohtuvaidlus endise elukaaslasega, kohtutäitur pidi isegi tema konto arestima; riigi raha kantimine oma suvila remondiks; vaidlus USA saatkonnaga 2002. aastal, teemaks jällegi Angotti; osavõtt opositsioonipoliitiku pildi tulistamisest; naise relvaärist osavõtu maskeerimine. Siinkohal punkt, kuid mitte tegeliku loetelu lõpp.
Pean kordama iseennast ja veel kord nimetama kuritegeliku allilma käitumise malli: valedetektoril tunnistan ennast süüdi väikestes süütegudes. Kuulajatele-vaatajatele isegi huvitav. See tagasihoidlik mees on isegi roolijoodik, nagu mitmed meie poliitikud. Kanepisuitsetaja, kellelaadseid püütakse kapist välja tuua. Milline inimlikkus… kuid kas ka ausus, korralikkus, siiras koduarmastas ja kohusetunne?
Rahvusvahelise kelmi Eestisse aitamine on minu isikliku arvamuse kohaselt riigireetmisega võrreldav, aegumatu ja väärib vaatamata isiku tagasihoidlikkusele, igavest ja korduvat äramärkimist. Ma ei soovi olla osavõtja tõe matmisest ilusate sõnadega.
