Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi õuel võtab külastajat vastu klassipink, kus tindipoti ja sulepea kohal kasvavad sinilobeeliad, mis meenutavad nii sinililli kui ka meelespeasid – mõlemad sümboolsed lilled, kui pidada silmas kevadet, noorust ja ajalugu. Oskar Luts oli napilt kahekümnene, kui ta hakkas kirja panema pildikesi koolipõlvest. Kui see eestlaste jaoks nii tähtis raamat 1912. aastal lõpuks „Kevade” nime all ilmus, oli Luts kõigest 25-aastane.

Kihelkonnakool, nagu see oli
Palamuse muuseum avati alles 1987. a, kuid tegelikult on see seal alati olemas olnud. Suurimad tänusõnad selle eest kuuluvad Johannes Pajule, Palamuse kihelkonnakooli vilistlasele, kohalikule koduloolasele, kes ametilt oli raamatupidaja, aga muretses koolimaja pärast – 1975 sai valmis uus koolihoone ja vanas koolis enam õppetööd ei toimunud. Muuseumi klassituba näeb välja enam-vähem nagu Oskar Lutsu kooliajal: klassipingid, tahvel, kantsel, seinakell, Euroopa kaart, keisri pilt ja haruldane orel, mille on meisterdanud üks esimesi Eesti pillimeistreid C. G. Thal. Need esemed ei ole siit pärit, aga sel pole ka suuremat tähtsust, sest kõige olulisem on selle maja aura, eriline õhustik, mida mujalt sisse tuua ei saa.
Johannes Paju ei väsinud peale käimast nii tollaste rajooni- kui ka pealinna ametnikele ja sai oma tahtmise. Koolimajas asusid lisaks klassiruumile ka köstri eluruumid, kooliõpetaja tuba, poiste magamistuba ja tänapäeva mõistes internaat, kus ripub kuulus punane maakera, ning otse loomulikult sahver, kus pidi säilima poistele kodunt kaasa pandud toiduvaru. Oskar Lutsu ajal (1895–1899) õppis tüdrukuid kihelkonnakoolis ainult mõni üksik, sest neile peeti vallakooligi piisavaks. Need vähesed, kes öömaja vajasid, olid köstri juures kostil. Oma magamistoa said tütarlapsed alles 1902. aastal, kui välja ehitati koolimaja pööning.
Otseselt muuseumi haldusesse kuuluvad peale koolimaja ka köstri hobusetall-rehealune, õunaait ja kirikumõisa rentniku saun. Ent Paunvere-sarja muuseumiala hulka võiks lugeda terve Palamuse ja selle ümbrusegi, sest muist „Kevadest” tuntud hooneid asub teistes külades: Arno, Teele ja Tootsi prototüüpide kodumajad, kirik ja pastoraat, kus õppisid saksa poisid, rääkimata Veskijärvest koos Amme jõega. Kõik hoopis kompaktsemalt koos, kui raamatut lugedes tundub.
Otsus kihelkonnakoolimuuseum asutada võeti vastu 1977. aastal, uste avamiseni kulus veel kümme aastat. Muuseumi esimene direktor oli Vaike Lapp, kelle panust muuseumi valmimisse on raske üle hinnata.

Kuidas uputada parve?
„Mina näen Palamuse muuseumi mitte üksnes kui kogumise ja teadusliku uurimise paika, vaid kui kultuuriasutust laiemalt,” ütles muuseumi direktor Arne Tegelmann. „Mis ei tähenda, et me traditsioonilist muuseumitööd ei teeks. Igal aastal korraldame tulmenäitusi – paneme välja aasta jooksul kogutud uued eksponaadid. Kogume põhiliselt „Kevade” ja kooliga seotud asju. Väärtuslikumaid annetusi, mida viimastel aastatel oleme saanud, oli „Kevade” esmatrükk, mida – nii uskumatu, kui see ka ei tundu – meie muuseumil seni polnud. Saime selle ühelt Tallinna proualt, kes tahtis anonüümseks jääda,” räägib Tegelmann.Muuseumi uurimused koondatakse raamatutesse, mida on 2002. aastast alates välja antud igal aastal.
Maist oktoobrini on muuseum lahti seitsmel päeval nädalas, külastajaid käib aastas 15 000 kuni 23 000. Palju tehakse koostööd koolidega. Integratsiooni sihtasutus on toetanud suhtlemist Ida-Virumaa ja Tartu vene koolidega. Populaarne on olnud „Kevade” stseenide filmimine, kus huviline kool või klass, kes avastab endi hulgast Arno, Tootsi, Kiire, Tõnissoni või Teele, võib teha oma väikese filmiversiooni. Keskkonnainvesteeringute keskus on toetanud programmi „Igale linnule oma kodu”, kus õpetaja Laur õpetab pesakaste tegema ja linde tundma, samuti märgiti maha ja tähistati stendidega Palamuse kultuuri- ja loodusrada. Koos Ahhaa keskusega on välja töötatud lisa 7.–8. klassi füüsika- ja keemiatundidele „Kasta hanesulg piima sisse”, kus õpilased saavad vastuse küsimustele, kas piimaga kirjutatud tekst on loetav, miks ahjuroop punaseks läheb, kuidas uputada parve jms. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on rahastanud „Kevade” ja Oskar Lutsu teemalise mälumängu, mida muuseumi kodulehel võib mängida igal ajal ja igal pool.
2012 tabab Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi juubelite sadu: „Kevade” esmatrükist 100 aastat, Oskar Lutsu sünnist 125 aastat ja muuseumi enda avamisest 25 aastat. Ka Eesti film tähistab tuleval aastal 100. aastapäeva ja seegi ei lähe Palamuse muuseumist päriselt mööda. Kõige väärikama juubelina aga tuleb nimetada 325 aasta möödumist Palamuse hariduselu algusest. Nimelt avati Palamusel juba 1687. aastal köstrikool, kus asus õppima 12 poissi. Just selle tähtpäevaga on seotud Arne Tegelmanni kõige lennukamad unistused, mis seonduvad uue muuseumihoonega.
Uut maja hakati tõsisemalt planeerima 2005. aastal. Sinna tuleksid töötajate kabinetid ning stendiekspositsioon, mis võimaldaks kihelkonnakoolimajas taastada kõik ruumid sellisena, nagu need kunagi olid. Ühtlasi annaks see võimaluse laiendada muuseumi haaret. „Siia võiks tullagi Eesti koolimuuseum – kõikide koolilugude kodu,” arvab Arne Tegelmann.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.