Kõige vahtivam maa
Mida siis vahitakse: Jelena Skulskaja tutvustab uusi imetlusobjekte. Siin nad on: televiisor, juuksur, õnnetu stsenarist ja tuhanded seksikad õpetajad.
Fotograafia läbis ammu selle perioodi, mil see pidi jätma oma õiguse kõrgele kunstile, operaatorid asuvad veel võitluse staadiumis.
Need professionaalide heitlused diletantidega eriti silma ei torka, kuna kõigil kunstialadel ja sõubisnises võib täheldada printsipiaalset ja sihipärast kriteeriumide alaldamist, mis teeb kunstiteosest tehase taidlejate kontserdi.
Söaka juuksuri lugu
Pöörast karjääri tegi Moskva juuksur Sergei Zverev. Ta pügas ja maalis edukalt tuntud estraadilauljaid, hiljem, plastiliste operatsioonide abil, muutis oma näo värvitud silmade ja kunsthuultega Ljudmila Gurtshenko taoliseks ning lõpuks otsustas, et võib juba täielikult ise hakata estraaditäheks. Algul virvendas Sergei Zverev teleekraanil erinevates talk-showdes, kuid sealt tuli ta ikkagi ära koristada, kuna intellektuaalsed pingutused, mida juuksur tegi, et kuuldavale tuua lollusi, vintsutasid ta täielikult ning ta püüdis enamasti väljenduda tavalise ropendamisega.
Nüüd tegi Zverev klipi oma lauluga “Alla”. Loomulikult viitega Pugatshovale. Klipis mängis ta saatuslikku kangelast-armastajat, kes võrgutab süütu tütarlapse. Laulu sõnu on väga lihtne meeles pidada: “Alla, la-la-la”. Laul läbis kõik hit-paraadid ja pretendeerib rahvalaulu tiitlile.
Kunagi oli Nõukogude Liit kõige lugevam maa maailmas. Nüüd on Venemaast saanud kõige enam telekat vahtiv maa maailmas. Ja muutes juuksuri artistiks, usuvad programmide koostajad nähtavasti, et selline üleminek tõstab kõigi nende enesehinnangut, kes õhtuti lebavad diivanil “kasti” ees.
Hiljuti ütles telefilmi “Meister ja Margarita” looja Vladimir Bortko, et tema filmi vaatas 39 miljonit inimest ja 30 miljonile see meeldis. Usun. Kuhu aga panna üheksa ülejäänud miljonit, kes ei taha koos kodumaise televisiooniga alla käia? Veenev vastus sellele küsimusele praegu puudub.
Kogu maailm on teater, poliitikud aga näitlejad
Peterburis avati näitus, millel osalejad lootsid, et see silmapilk suletakse, kuid võimud valmistasid neile pettumuse.
Kunstnikud saatsid kutse Putinile, Matvijenkole ja teistele poliitikutele, keda kujutasid oma lõuenditel. Ainult andsid neile teised, ajalooliselt hästi tuntud kostüümid. Putin esines Egiptuse vaaraona, aga ka kujuna filmist “Sõrmuste isand”. Poliitiline karikatuur näitas maailma vägevaid marionettidena, aga ka oraatorite kujul, kes selle asemel, et rääkida mikrofoni, lihtsalt karjuvad valijate hulga peale.
Ei galerii peremees Aleksei Boiko ega kunstnik Sergei Veprev, näituse idee autor, jõudnud ära oodata ei nimekaid külalisi, ei korraldust koristada lõuendid. Tavalisi külastajaid on küllalt palju, nad tulevad, naeravad, kuid tegelikult kedagi maa juhtide karikatuuridega üllatada on täna võimatu.
Mis juhtus Kuldvasikaga
Võimatu on kedagi üllatada ka sellega, et uue kaheksaseerialise filmi Ilfi ja Petrovi “Kuldvasika” ainetel stsenarist Ilja Avramenko esines massiteabevahendites “hingekarjega”: valades pisaraid, jutustas ta, kuidas tema töö rikuti ja moonutati ning teatas, et ta ütleb lahti oma osast selle teose juures.
Klassikalise teose järgi tehtud filmi väntas debütant Uljana Shilkina. Küsimusele, miks just temale filmimine usaldati, vastasid produtsendid lihtsameelselt: hea, kogenud režissöör ei hakka üldse seriaali filmima, kui aga hakkabki, ei hoia kokku ei aega ega raha. Ent noored on nõus kõigega.
Klassiku kaitseks püüdsid välja astuda Sergei Jurski, Mark Zahharov, Tatjana Lioznova, kuid telesõjas ei hakanud neid autoriteete keegi kuulama. Aga selleks, et kõige lühema ajaga ei jääks enam ühtki inimest, kes oleks võimeline iseseisvalt arutlema ja orientiiriga raamatule, mitte talk-show’le, pöördus Venemaa haridus- ja teadusminister Andrei Fursenko elatanud õpetajate poole üleskutsega, et nad ise, vabatahtlikult, läheksid pensionile ja vabastaksid kohad noortele pedagoogidele. Nii näeb minister koolihariduse reformi.
Paljud diskussioonist osavõtjad ütlesid välja soovi, et õpetajad poleks mitte ainult noored, vaid ka ilusad, ja et kõige kenamad kõrgkoolilõpetajad annaksid koolis ka seksuaalkasvatuse tunde.
