Kohustuslik ajateenistus ei ole mõttetu ajaraisk!
Seda mõtteavaldust sundis mind kirjutama Delfis avaldatud lugejakiri "Sundajateenistus peaks jääma ajalooraamatusse", mille autor leiab, et reaalse ohu korral poleks kohustusliku ajateenistuse üle elanud meestest niikuinii miskit kasu ja parem olekski kui nad esimesele laevale läheks ja kodumaa tolmu saabastelt pühiks. Mulle tundus see jutt ülimalt väiklane, naiivne ja ausalt öeldes täiesti rumal.
Ma mäletan veel seda, kui tulid kokku inimesed ja sõitsid kohale kõigist Eestimaa otsadest, et seista külg külje kõrval Balti ketis. Olin siis veel väike ja tol ajal ei mõistnud veel täielikult, miks seal seisma peab, ent ma seisin seal, sest nägin ja tundsin, et pean seal olema oma vanematega. See sünergia, see positiivsus ja aatelisuse tulv, mis tol hetkel eestlasi valdas, talletus ka minu hinge ning hiljem, vanemaks saades, on hakanud minu teadvusesse jõudma. Olen ülimalt tänulik selle mälestuse eest oma vanematele ja kõikidele teistele inimestele, kellega koos sai seda mälestust loodud. Mitte keegi ei seisnud seal kohustusest, mitte kedagi ei veetud väevõimuga kohale. Täpselt samamoodi nagu ei veetud inimesi kohale ka öölaulupidudele ja muudele "ärkamisaja" sündmustele. Inimesed jätsid oma igapäevatoimetused ning tormasid Toompeale ning Teletorni juurde neid tähtsaid kohti kaitsma. Tankide ette käepäraste vahenditega teetõkkeid tegema. Sellist vaprust ei näidatud üles mitte seepärast, et keegi oleks käskinud, vaid ainult seetõttu, et nii ütles süda. Tol ajal inimestel oli, mille nimel võidelda ja võita. Unistus iseseisvusest, oma riigist ja oma rahva kodust oli kõigi hinges tukslemas.
Kas tänased noored tunnevad midagi samaväärset? Kas neil on reaalselt kokkupuuteid patriotismi, isamaaarmastuse ja selle müstilise miskiga, mis meie vanemaid ja nende vanemaid tegutsema pani? Meid on siia maanurka jäänud väga vähe ja meid jääb aina vähemaks. Ehk on selles üks osa süüdi ka selles, et tänasel koolilõpetajal puudub kodutunne, nende jaoks Eesti on vaid üks koht, kuhu sünniti ja kust peab tingimata välja rändama. Ka alguses viidatud arvamuskirja autor ütleb, et lihtsam ja parem oleks, kui noored läheks esimesele laevale ja meie kodumaa tolmu oma saabastelt pühiks. Et sääraste inimeste peale ei saa lahingus niikuinii loota. Aga kas autor pole mõistnud, et ajateenistus just selleks ongi, et tuua noores välja see külg, mis lubab teistel tema peale toetuda, teda usaldada? Mina pole oma tutvusringis kohanud veel mitte ühtegi noort, kes oleks öelnud tagantjärgi, et jah, ajateenistus oli ajaraisk. Otse vastupidi - ajateenistus, millesse minnakse suurte eelarvamustega, muudab nii mõnegi "eluvenna" korralikuks, tulevikuvisioonidega meheks.
Kohustuslik ajateenistus ei ole vaid pelgalt koormis või karistus, mis tuleb ära kanda ning seejärel kiirelt unustada - ideaalis peaks ta olema hoopis distsipliini ja korra õpetamiseks sama oluline, kui kodune kasvatus. See on miski, mis viib noori sammukese lähemale nende kodumaale, peaks andma neile võimaluse saada aru sellest, millise hinna on maksnud nende esivanemad, et nad saaksid siin elada sellist elu nagu nad elavad. See peaks neid valmistama ette igaks elujuhtumiks, olgu see siis positiivne või negatiivne, see peaks neid innustama oma kodumaa kaitseks rohkem tegutsema. Olgu siis kas läbi isikliku või kaudse panustamise. Kodumaa kaitsmine ei piirdu vaid käega katsutava vaenlasekuju suunas püssitoru tõstmisega ning päästikule vajutamisega - kodumaa kaitsmine tähendab meie ideede ja meie vabaduse kaitsmist igasuguse ohu eest.
Aga miks peaks üks noor kaitsma seda, mille niikuinii on plaaninud selja taha jätta? Ma ei tea. Võibolla siin olekski õige hetk küsida eneselt - kas ajateenistus on ikka mõttetu ajaraisk? Kui ajateenistus on tänasel päeval veel ainukeseks võimalikuks vahendiks "pöörata" noori ja näidata neile, et ka oma kodus võib olla ilus ja hea, kui ajateenistus õpetab noortele meestele, et alati ei saa põgeneda oma probleemide eest ja vahel peab ka hirmule silma vaatama ja võitma. Ajateenistuse kaotamine oleks järjekordne samm meie kodumaa ja meie laste vahelise lõhe suurendamisel.
