Kohalike venelaste suhtumine on muutunud

Muutunud suhtumine ükskõik millesse ei ole matemaatiline suurus, mistõttu seda on raske arvudes väljendada. Tänaseks ei ole ametlik statistika veel valmis väljastama täpseid andmeid, kas ja kuidas muutus Eesti venekeelse elanikkonna suhtumine põhimõttelistesse asjadesse 2007. aasta aprillisündmuste järel. Sellele vaatamata võib venelaste suhtumises täheldada teatud suundumusi.

1. Kas ma tahan eesti keelt rääkida?

Enne

Integratsiooni Sihtasutuse väitel kohalike venelaste eesti keele oskus paraneb. On loomulik, et keelt valdav inimene tahab keelt kasutada olukordades, kus seda on võimalik praktiseerida, kus keeleoskusega saab uhkustada, kus vallatava keele kasutamine tundub kõige loogilisem: tööl, poes, pangas jm.

Pärast

Niinimetatud integreerunud, eesti keelt valdavad venelased on hakanud olukordades, kus nad on kliendi rollis (poes, pangas jm), sageli loobuma eesti keele rääkimisest. Muidugi mitte kõik Eesti venelased.

2. Eesti on minu maa?

Enne

2000. aastate alguses võtab ajakirjandus käibele mõiste “Eesti venelane”. Tartu Ülikooli teadlased tulevad oma uurimustes järeldusele, et kohalikud venelased erinevad venemaalastest (niiöelda “ehtsatest” venelastest) ning on hakanud ennast üha rohkem samastama Eestiga.

Pärast

Lasnamäe kooliõpilaste seas hiljuti läbi viidud küsitlus näitab, et vähemalt kolmandik venekeelsetest noortest soovib pärast kooli lõpetamist Eestist ära minna. “Ümberasumine” on vene noorte seas praegu peaaegu kõige sagedamini arutluse all olev teema. Seejuures ei vaadata Venemaa, vaid Euroopa suunas.

Loe Ekspressist, mis on venelaste suhtumises veel muutunud