KOGEMUS: muutused teevad meist need, kes me oleme

 (28)
Mõttepaus mere ääres
Foto: Andres Putting

Me elu on täis muutusi ning igas päevas on midagi uut: uued inimesed, uued kohad, uued mõtted, uued soovid. Me tahame enda ümber parimat ning et just seda kõige paremat enda ümber saada, peame palju pingutama. Et teada saada, mis meie jaoks parim on, peame me koguaeg enda mõtteid, olemust ja strateegiaid muutma.

Tavaliselt ei ole inimene kunagi rahul sellega, mis tal on ja alati on midagi puudu. Inimesed otsivad kogu aeg midagi, kuigi kellelgi pole õrna aimugi, mida nad tegelikult otsivad või tahavad. Kes on üskinda, otsib partnerit. Kes on õnnetus abielus või kooselus, otsivad armukesi, et need nende päevi päikselisemaks muudaks. Ja isegi, kui nad on leidnud selle, mida mida nad otsinud on, otsivad nad ikka edasi, lootuses leida kusagilt midagi paremat.

Mina olen oma elus palju otsinud ning oma õnnestumiste ja läbikukkumiste tulemusel olen hoopis jõudnud Inglismaale elama. Minu siiakolimine oli emotsioonide ajel tehtud otsus. Ühel päeval töö juures teatas mu ülemus, et tema arvab, et minu palgaprotsent on liiga suur ja seda peaks vähendama.

Mõned nädalad enne seda juhtus minuga midagi väga imelikku. Kohtasin ühel üritusel ühte noormeest, keda nähes mul põlved nõrgaks läksid — sellist nalja polnud minuga veel kunagi juhtunud. Aga nagu ikka, kui sellised asjad juhtuvad, siis üldjuhul on need alati ühepoolsed ja minu pea oli sellest hetkest päris sassis. Võtsin vastu otsuse, et pean midagi muutma: kiirelt ja kategooriliselt.

Olen siin olnud peaaegu viis kuud ja muutusi on selle aja jooksul päris mitmeid olnud. Siin on elu ja inimesed ikka nii palju erinevad nendest, keda ma oma elu jooksul Eestis kohanud olen. Seda võiksid minu arvates kõik inimesed oma elus kogeda. Viie kuu jooksul olen töötanud kolmes erinevas kohas ja kohtunud väga paljude erinevate inimestega, nii kohalike kui paljude välismaalastega, kes on oma kodumaalt siia kolinud paremat elu otsima.

Esimene töökoht oli ühe hotelli restoranis. Seal ma küll suurt midagi ei õppinud ja kandikute tassimine ei sobinud mulle hästi, aga kuna mul oli midagi vaja teha, siis töötasin seal vapralt mõne aja. Igal vabal päeval käisin aga uut tööd otsimas.

Lõpuks leidsin endale tööotsa kohalikus baaris. Seal töötades kohtusin väga paljude erinevate inimestega — respekteeritud ja vähem austatud persoonidega, toredate ja vähem toredatega. Rahvas, kes sealt läbi käis, oli nagu tõeline issanda loomaaed — seinast seina võis seal erinevaid inimesi näha. Õppisin seal töötades suhtlemist eelarvamusteta erinevate isiksustega. Sain aru, et tegelikult ei ole vahet, mis värvi on inimese nahatoon, mis on nende emakeel või kuidas nad välja näevad. Iga inimene on omamoodi ilus ja tähtis on inimene ise.

Õppisin kõikidesse võrdselt suhtuma ja aja möödudes oma järeldusi tegema — kas on nendega mõtet edasi suhelda või mitte. Hea näide selle juurde on raamat. Sa ei saa raamatut hinnata kaane järgi, pead ta enne läbi lugema, et teada saada, kas ta on hea või mitte. Sama on inimestega. Nendega pikemalt suheldes saad sa alles aru, kas nad on väärt sinu tähelepanu ja seltskonda või mitte.

Siin elades olen palju muutunud. Oma uhkust ja üleolevust alla surudes olen leidnud palju uusi tuttavaid ja sõpru. Olen muutunud paremaks — äratundmatuseni paremaks. Suhtumine ellu ja inimestesse on hoopis teine kui see on siiani olnud. Läbikukkumised ja elumuutused, eriti suured ja katastroofilised, teevad meist uued inimesed. Kes muutub paremaks, kes vastupidiselt halvemuse poole. Ma ei saa öelda, et olen oma elu siin leidnud, aga eks aeg näitab, mis ja kuidas edasi saab.