Kodanikujulgus: mina vastutan, aga kas sina ka?
Lapsed on meile suureks eeskujuks oma siiruses ja neilt tuleks paljuski eeskuju võtta, sealhulgas kodanikualgatuste edendamisel. Kui me oleksime kõik nii vaprad ja otsekohesed, kui me tegelikult sündides ja lapsena olime, oleks maailm parem koht elamiseks. Paraku näeb kehtiv süsteem kõvasti vaeva, et meie „mina” purustada ja sundida meid kuuletuma väidetavalt õigetele väärtushinnangutele ja tõdedele, mida suures enamuses mu enda südametunnistus vähemalt ei suuda seedida.
Mõelgem hetkeks, kas meil on olnud olukordi, kus keegi meid sügavalt häirib oma pahatahtliku käitumisega? Situatsioone, kus tugevam teeb liiga nõrgemale - kamp vägivallatsejaid ehk vähe tüsedama ja arglikuma poisi kallal ilkumas ja rase naine sealsamas bussipeatuses sigaretti suitsetamas. Kuidas oleme reageerinud? Tahaksime ju väita, et tõttasime appi, kaitsmaks kaitsetut. Reaalsuses paraku on olukord kurvem. Päriselust kumab korduvalt läbi teadmine, et enamus olukordades jäädakse passiivseteks kõrvalvaatajateks ning ignoreeritakse toimuvat, hoolimata aset leidva sündmuse tõsidusest. Seda tuleb muuta, tuleb vahele minna ja ennast ning nõrgemaid kaitsta. Alustades väiksematest edusammudest jõuame samm-sammult lähemale ka suurematele eesmärkidele.
Tolerantsus on veel üks märksõna, mida rõhutaksin kodanikujulguse ühe olulise osana. Iga inimene, kes soovib olla aktiivne kaasarääkija ühiskonnas, peab olema salliv. Aktsepteerides teisi kultuure ja traditsioone, annad võimaluse teistel mõista ja mõistad isegi rohkem. Suudad aimata inimese mõttekäike, käitumismalle ja reaktsiooni võimalikele küsimustele. Oskad arvestada eripäradega. Õpetades tolerantsust teiste suhtes ja olles ise eeskujuks suudan muuta ma maailma paremaks ja usun, et suudad ka sina. Aktiivne kodanik võib sallivusega muuta palju, alates rassistlike probleemide tõstatamisega ühiskonnas lõpetades sõjalise tegevuse vastast võitluse vedamisega. Taaskord pean tõdema, et minu arvates on need teostatavad eesmärgid, kuigi tuuleveskid võitlevad vastu visalt.
Omaette temaatika on inimõiguste ja nende õiguste piiramisega tänapäeva ühiskonnas. Küsimusi on palju ja vastuseid võimude poolt vähe – vähemasti neid, mis oleks adekvaatselt ja põhjalikult argumenteeritud. Vaid mõnda aega tagasi toimusid ülemaailmsed ACTA-lepingu vastased meeleavaldused(ka Eestis), mis olid ajendatud just sellest samast probleemist. Kõigil oli võimalus näha otseülekannetena ja meedia vahendusel, kuidas poliitikud antud olukorda suhtusid, tehes maha ja mõnitades neid, kes enda tuleviku ja isikuvabaduse pärast muretsesid.
Praegu pole veel midagi päris selge, kuid võib arvata, et võim praegusel kujul tegutseb rahva tahte vastaselt ja kui mitte ACTA, siis mõni tema „kaksikvend” surutakse läbi. Kas on õigust piirata inimeste vabadust suurkorporatsioonide tahtmise tõttu? Ma arvan, et mitte. Möödunud sündmused ja praegugi aset leidvad analoogsete lepingute ja lepete vastased tegevused on selge näide kodanikujulgusest ja -aktiivsusest selle tänapäevasemas vormis.
Inimõigustega seotud küsimusi on veel – narkopoliitika, kus lubame üht ja keelame teist, kuigi legaalsete narkootikumide, nagu alkohol ja tubakas, tarvitamise tagajärjed on vägagi tõsised võrreldes osade teiste, keelatud ainetega. Pole vajadust pikemalt rääkima hakata alkoholi tõttu surma saanud või oma elu ära rikkunud inimestest, sest neid häbiväärselt palju, kuid riik midagi ette ei võta. Antud juhul saame me ise oma tarbimist piirata ja kainelt mõelda, kuid kas ka lapsed?
Mina vastutan ja sina, kes sa seda loed, vastutad ka. Tegutsegem siis vastvalt!
