Kodaniku Hääl: Mitu jalga on Tallinnal?
Huvitav oleks teada saada, kas tutvustamisele ka reaalne tegevus ja sisu ei peaks eelnema.
Linnakodanikud kõnnivad haisvas ja räpases Balti jaamas, mis juba ammu lubati korda teha. Koperdavad, murravad kontsi ja lõhuvad autosid tänavaaukudes, mis lappimise asemel on tähistatud ebatasast teed märkivate liiklusmärkidega. Elamukvartalites on teed kohati sellised, kus oleks pigem vaja märki „Ettevaatust, tee!“, mitte „Ettevaatust, auk!“ Laste mänguplatside asemel vaatavad Mustamäe, Kristiine jt linnaosade hoovidest vastu lagunenud betoonkastid ja roostes kiigepostid. Liivakastides ladustatakse nüüd prügi või kevadel kokkuriisutud lehti.
Keskerakonna valimislubadus kohalikel valimistel 2009. aastal, mis ühtlasi oli negatiivse riigieelarve ja suurte kärbete aasta, kõlas „Igasse hoovi mänguplats!“ Aastal, mil praktiliselt kõikidelt linna eelarve ridadelt kärbiti, sai programm „Hoovid korda“ raha lausa juurdegi. Aga miks kärbiti korteriühistutele hoovide kordategemiseks ja mänguplatside rajamiseks mõeldud toetusi järgneval kahel aastal järjest kokku poole võrra, 20 miljonilt kroonilt kümnele? Ühistute huvi hoovide korrastamise vastu on kasvanud, seda näitab suurenenud taotluste arv. Aga raha linnal selleks ei ole…
Jätaks purskkaevud ja skulptuurid nüüd väheks ajaks rahule ja teeks mõnele lasteaiale korraliku piirdeaia ja väravad? Paigaldaks ehk ka need puuduolevad tuletõkkeuksed ja evakuatsioonivalgustused? Eriti kuna SEE summa ei olegi nii väga suur, võimalik et isegi väiksem kui Tallinna Televisiooni aastaeelarve. Eelpool jutuks võetud 2009. aastal kärbiti programmilt „Tuleohutu lasteaed“ pool rahast, 500 tuhat krooni. Leiti aga samas piisavalt vahendeid, et lisaeelarvega pea 2 miljonit krooni anda Harju tänava haljasala kohviku ehitamiseks. See ei näita just tõsist suhtumist prioriteetidesse.
Kas Tallinna linn ootab oma rüppe tõesti ainult lastetuid? Samas — lapsi Tallinna linn ikka justkui tahaks. Riigipoolsele sünnitoetusele makstakse ju teist samapalju lisaks. Sündinud lapsed peavad aga paari aasta pärast lasteaeda minema, kuna nende vanemad peavad teenima perele elatist ja suurendama linna tulusid üksikisiku tulumaksu kaudu (ärgem unustagem, et linna tuludest ligikaudu poole moodustavad laekumised üksikisiku tulumaksust). Kui linn tõesti soovib uusi elanikke, siis tuleks tõsiselt suhtuda ka nende vajadustesse.
Kui keegi väidab, et sündivus langeb ning polegi mõtet lasteaedadesse panustada, siis see väide on vale kohe mitme kandi pealt. Esiteks on Tallinnas laste sündivus vahepeal lausa tõusuteel olnud, 2010. aastal see küll tõesti pisut langes. Tallinna lasteadeadest suurem osa on ehitatud enne 1985. aastat, veel vanade nõuete järgi. Neid lasteaedu oleks vaja ümber ehitada, neis oleks vaja teha kapitaalremonti (torustike ja elektrisüsteemide vahetus, fassaadide soojustamine jmt). Oleks vaja ehitada kaasaegseid, turvalisi, energiasäästlikke lasteaedu. Tegevus peaks olema pidev, vastasel juhul läheb luhta ka see suur töö, mida vahepealsetel aastatel tänu ulatuslikele investeeringutele (eelkõige aastail 2007-2008) ära teha on suudetud. Lasteaiad, mis ootavad kapitaalremonti juba aastakümneid, ei saa loota Uus-Tallinna ehitamisele — selle ehitamise alguseks on praegustel lastel juba endil lapsed, võib-olla isegi lapselapsed.
Linnavalitsusele ja Haridusametile ei saa olla teadmata põhjused, miks lapsi teistesse linnaosadesse lasteaeda ja kooli viiakse. Põhuseks ei pruugi sugugi alati olla soov last värskeltremonditud lasteaeda või eliitkooli saada. Üheks põhjuseks võib olla kohtade puudus — elanike arv linnaosades on muutunud ning lasteaia- ja koolivõrgu areng pole sellega sammu pidanud. Kuid põhjuseks võib olla ka hoopistükkis (ühis)transport. Kui näiteks Kakumäel, kus tänu hoogsale elamuarendusele elab nüüd palju noori lastega peresid, ei ole ei munitsipaallasteaeda ega -kooli, siis tuleb lapsed kuhugi mujale viia. Haabersti linnaosa lasteasutustest lihtsam on ligipääs Kesklinna omadele. Samuti eelistavad vanemad lapsi lasteaeda-kooli sageli viia oma töökoha lähedale, hoidmaks kokku sõiduaega ja raha. Äkki oleks vaja teha üks korralik uuring ning koostada koostöös kohalike elanikega ja neid koondavate asumiseltsidega pikaajaline lasteaedade ja koolivõrgu arendamise kava? Nende seltside käsutuses on väga väärtuslik info — kontaktid päris elus inimestega, kes oma igapäevaseid asju linnas toimetama peavad. Sellist varandust ei tohi üle parda visata.
Kuigi asumiseltside tegevuse puhul detailplaneeringute vaidlustamisega seoses pole poliitilise kallutatuse süüdistusi eriti kuulda olnud, siis umbusk ja elanike arvamusse kergekäeline suhtumine on nähtav küll. Usalduslik koostöö kohalike elanike ja omavalitsuse vahel on omavalitsuse edu ja arengu pant. Vaid nii saab Tallinn kujuneda linnaks, mis tõesti on ihaldusväärne elupaik, mida terve maailma inimesed kadedusega imetlema tulevad.
Jah, ja see jalgade küsimus — Tallinnal on kaks jalga, kohalik omavalitsus ja elanikud ise, olgu nad siis koondunud vabaühendustesse-seltsingutesse või mitte. Kui üks jalg on teisest pikem, siis hakkab inimene lonkama, ja lonkab ka linn. Kumba jalga oleks vaja pikemaks kasvatada — linnavalitsuse või elanike oma?
