Klandorf: Tallinn ei vaja Bagdadi turvameetmeid
Väliskülaliste turvamine ja ihukaitseteenuse osutamine oli noore riigi korrakaitseorganitele täiesti uus ülesanne. Nõukogude ajal tegeles sellega NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee üks osakond.
Ega seda eriti kusagilt õppida polnud. Kõik tuli katsemeetodil ise läbi teha ja Eesti jaoks õige metoodika välja valida. Meid panid proovile suurriikide vastavad organid ja meie tööga jäädi alati rahule.
Üheksakümnendate aastate alguses külastasid Eestit paljude suurriikide juhid ja teised tähtsad külalised. Ma arvan, et riigivisiitide arv oli siis mingil hetkel isegi suurem kui praegu. Prantsusmaa presidendi visiit, USA asepresidendi, USA riigisekretäri, Rootsi kuninga, Taani kuninganna, Saksamaa kantsleri ja teised riigivisiidid... Loomulikult oli meie inimressurss piiratud ja sellist politseijõudude paraadi nagu praegu Eesti riik enesele lubada ei saanud.
Suureks vastaseks oli iseseisvumisaegadel meile meie oma ajakirjandus, kes suhtus paljudesse asjadesse kõiketeadva üleolekuga. Ajakirjanikud tahtsid panna oma mikrofonid otse kõrge külalise suhu ja teha kaameratega pilti otse kõneleja nina eest. Mulle meenub juhus Rootsi saatkonna avamiselt, kui üks operaator sai tohlaka selle eest, et ta oli Arnold Rüütlile kaameraga vastu pead põrutanud. Pärast seda süüdistati meid ülemäärase jõu kasutamises.
Samas, kui praegu kehtestatakse Tallinna kesklinnas mitmeks päevaks liikumispiiranguid, siis meie saime omal ajal siunata isegi vilkuritega korteeži kasutamise eest.
Sagedad väliskülalised ei võimaldanud meile tihtipeale mingisugust töö ja vaba aja arvestust ning puhkepäevi oli väga raske saada. Tänapäeval läheb sellest alati suur kisa lahti ning pärast kõrgetasemelist üritust on justkui kolmveerand Eesti Politseist puhkusel. Meid oli omal ajal samuti vähe, aga tegime oma tööd äärmise pühendumusega.
Kord oli ühe välisriigi ihukaitseteenistus väga üllatunud ja uuris, kas meil on eriteenistuses palju mitmikuid tööl, kui nad nägid erinevatel objektidel kiirelt ümber paiknenud samu nägusid. Selles küsimuses jätab Eesti praegu operetliku riigi mulje, kui nädalane töö kurnab meie politseijõud lõpuni ära.
Kui otsida näiteid pühendumusest mujalt, siis seepärast palestiinlased Iisraeli vastu ei saagi, et neil on vaja liialt palju usust tingitud pause pidada, see aga on sõjategevuse seisukohalt kaotatud aeg.
NATO üritusega suletud tänavate kaarti vaadates võib öelda, et meieaegsed välisriikide juhid olid tänastest palju julgemad. 1990ndate Tallinn oli praegusest oluliselt ohtlikum paik. Tänavatel toimusid tulevahetused, röövid ja mõrvad.
Tänapäeval suuri alasid kinni pannes kulutame me lihtsalt ressursse. Tallinn ei ole Bagdad, kus oleks vaja luua keset linna roheline tsoon. Üksikutele objektidele võib režiime kehtestada, aga suurele kesklinna alale ei ole see ilmselt mõttekas. Meie valvasime oma jõududega vaid riigipea peatuspaigaks olevat maja ja selle krunti. Samuti sulgesime näiteks vaid hotelli konkreetse korruse, kus külalised peatusid.
Loomulikult on targem karta kui kahetseda, aga samas ei ole mõtet metsa minna, kui hunti kardad.
1990ndate aastate alguses oli eriteenistustel veel tänapäeva mõistes koomilisena mõjuvaid ülesandeid. Nimelt pidime me kontrollima vippidele antavat toitu. Seda mitte niivõrd mürgitamise kartusest, pigem oli probleemiks toidu kvaliteet.
Kord hakati Pirita restoranis Prantsusmaa presidendi kohvisse mõeldud koort valama ja kogu koor tõmbus klompi. Olime sunnitud saatma kelnerid öösel Tallinnast värsket kohvikoort otsima. Selline asi tänapäeval ilmselt ei korduks.
Vaatamata uutele aegadele ja töö nüansside erinemisele, soovin ma noortele kolleegidele külma närvi ja rahulikku meelt. Kui tänapäeval on olemas tehnilised vahendid ja ulatuslik rahvusvaheline kogemustevahetus, siis meie olime rohkem käsitöölised ning meie töös polnud rutiini. Ma usun ja loodan, et Eesti eriteenistused on siiski endiselt kõrgel professionaalsel tasemel.
Igasugustel segavatel faktoritel, nagu seda on näiteks asjatundmatud ülemused, soovitan ma asjakorraldusse võimalikult vähe sekkuda. Küll poisid teavad, mida teevad, sest nemad ei veeda oma aega tugitoolis.
