(:)kivisildnik: vähemustest rääkimine reguleerib meie tundeelu
Me peame tundma kaasa ühe konkreetse tapatalgu ühest konkreetsest rahvusest ohvritele, kelle monopoolsetele kannatustele pole võrdest ei eesti ega maailma ajaloos. Kõigile muudele tapatalgutele võime me karistamatult sülitada aga üks on nii pühe, et isegi selles kahtlemine on mõnes riigis kuritegu kriminaalkuritegu.
Me peame tundma sümpaatiat ühte teatud nahavärvi isikute vastu, täpselt samuti peame me kaitsma ühe soo õigusi, isegi kui teise soo eluiga on oluliselt lühem ja haridus viletsam, see sugu ei ole tähtis. Me peame kartma ühest teatavast usust terroriste, mitte teisest usust pankureid, kes teadlikult kriise toodavad jne jne.
Loetelu võiks lõputult jätkata aga kokkuvõttes on meie tunded kusagil kõrgemal pool paika pandud ja kui su tunne ütleb midagi muud, siis oled sa paaria, äärmuslane, viha õhutaja või paremal juhul ullike, veidrik.
Tunded – loomastunud ühiskonna võtmeküsimus
Tunnete kontrollimine on loomastunud ühiskonnas võtmeküsimus, kui otsuseid ei langetata enam kultuurist ja väärtustest lähtuvalt, sest kultuur on teadlikult käibelt kõrvaldatud ja laiade masside intellektuaalne võimekus on null, isegi pooled üliõpilasedki ei oska meil enam lugeda ja kirjutada, siis juhivad inimkarja ainult tunded.
Seega tehakse üüratuid pingutusi meie tunnete suunamiseks õigele teele, tulemuseks on väärastunud tundeeluga isikud, kes tunnevad kaasa karvastele loomadele, kiidavad takka hüsteerilistele feminismiprohvetitele kuid tunnevad samas siirast rõõmu inimeste tapmist Iraagis, Palestiinas, Afganistaanis, Pakistanis ja Liibüas ning leivad õigustuse nii salavanglatele, piinamisele kui endast rikkamate nuumamisele.
Solidaarsus välispankurite ja arenenud riikide kõrgepalgaliste isikute vastu käib käsikäes täieliku ja küünilise ükskõiksusega pangaohvrite ja muudel põhjustel laostunud või metoodiliselt alarahastatud kohalike elanike vastu. Meid ümbritseb emotsionaalne eliit, kellele on vaja kaasa tunda igal juhul ja emotsionaalne alamrass, kelle kannatusi, töötust, õigusetut olukord, nälga ja isegi surma tuleb järjekindlalt eirata.
Elu emofeodalismi tingimustes
Ühegi mõistliku inimese peas ei saa ülalkirjeldatud olukord tekkida aga emotsionaalse hälviku tundelimalale pole ükski jõledus võõras. Sisuliselt võime me kehtivat emotsionaalset ühiskonnakorraldust uue emotsionaalse aadli ja uue emotsionaalse alamrassiga nimetada emotsionaalseks feodalismiks ehk emofeodalismiks.
Meie ühiskonda, ei eesti oblastit kitsamalt ega euroimpeeriumit või globaalset kurnamissüsteemi laiemalt ei juhi enam ammu väärtused, terve mõistus või teaduslik ilmavaade. Ahnus, kiim, turuhüsteeria, reklaam, valelik propaganda ja meelelahutusliku palagani sekka salakaubana poetatud sõnumid määravad kõik.
Kõik demokraatlikud vabadused ja inimõigused kehtivad aga ainult emofeodaalidele, neile kel piisavalt palju raha ja tänu sellele piisavalt korruptiivset võimu. Võimulolev rikas vähemus ei suudaks oma olemasolu kuidagi ratsionaalselt põhjendada, nii kaasatakse ümberjagamis- või röövimisprotsessi, nimetage abipakette, intresse ja muid koormisi kuidas tahate, ka muid karvaseid ja sulelisi vähemusi ning terve laviin kobrutavaid emotsioone.
Emofeodaalid valava meid üle kindlasuunaliste emotsioonide lainega, samas blokeeritakse kõik intellektuaalsed kanalid, eelkõige kultuuri ja hariduse, mis asendatakse formaalsete surrogaatide ja emotsionaalse ininaga. Põhjus on lihtne, emotsioonid on suunatavad aga terve mõistus aga ei ole aga pankurite lükata tõmmata.
Kuidas suunata võõrtööliste tundeid
Eesti riik on lasknud oma kodanike tundeid suunata väga vastikus suunas, patriotism on naeruvääristatud ja äärmusluseks tembeldatud, kultuur poolsurnuks näljutatud ja haridus on piinlikes varemetes, kärpimine aga jätkub aina hoogsamalt. Kommertsmeediast ja meelelahutusest nüristatud rahvas on toimuva tulemusel muutunud veel ahnemaks ja lollimaks kui ta eelmise okupatsiooni ajal oli ning massiline pagulus ja kirjaoskamatud üliõpilased ei anna põhjust positiivseteks tulevikväljavaadeteks.
Võõrtööliste tunded, keda Eestis on kordi rohkem kui kusagil mujal Euroopas, on aga jäetud võõrriigi propagandatelevisiooni ja kohalike mõjuagentide lollitada. Eesti riik peab pagulasi intellektuaalideks ja edastab neile kõrgelaubalisi vestlussaateid, saated on head aga kasutud, sest nad ei suuda puudutada võõrtööliste tundekeeli.
Ivan Makarov on meile ammu selgeks teinud, miks ja kuidas Moskva agendid siinseid vene ajakirjanikke ja meediamoguleid ümber sõrme keeravad ja emoagentideks muudavad. Eesti riik ei suuda aga kuidagi võõraid emoaegnte kahjutuks teha ja enda omi võtmepositsioonidele sokutada.
On ilmselge, et nii globaalsed emofeodaalid kui vene šovinistlikud emobojaarid manipuleerivad meie ja meie võõrtööliste tunnetega täiesti vabalt, meie ise olema aga abitud, jõuetud ja saamatud aga mis teha, nii on see ka kõigis muudes riiklikult tähtsates küsimustes.
