Kivisildnik: Sea tapmiseks ei ole sõda tarvis

Pealkirja võtsin ühest ammu unustatud luuleraamatust, juttu tuleb aga enesetappudest. Äsja see oli, kui ÜRO teavitas inimkonda sellest, et enesetapud tapavad rohkem ja paremini kui sõjad ja alt tuleva initsiatiivi korras tegutsevad mõrtsukad kokku.

Eesti märk on enesetapud. Globaliseeruvas maailmas nihkub kõik rahvuslik vaikselt ajaloo prügikasti, nii hoiavad ka meie enesetapjad aasta-aastalt enam üldinimlikku ja tarbijalikult laia joont. Enesetapud vähenevad, aga euroliidus kõngeme ikkagi kui tublisti üle keskmise tegijad.

ÜRO enesetapuametnik süüdistab riike, et need ei hoia ära, ei hoolitse, ei võta kasutusele meetmeid ja üldse on kõiges süüdi. Siinkohal olgu märgitud, et riigid ei määra maailmas ammu enam midagi — raha ütleb, kuidas asi käib, ja raha on kuuekümne rikka perekonna käes. Mis puutuvad siia paarsada kehvikuriiki?

Kui suured on siis inimkonna kaotuse enesetappude läbi? Tühised. Kui Eesti hoidis veel maailmarekordit, tappis meil ennast kuussada matsi aastas, see teeb midagi nelikend ühikut saja tuhande elaniku kohta. Aastal 2004 mõrvas ennast ainult 300 isikut. Millest me räägime? Igast viietuhandendast eestimaalasest.

Nüüd näeme, kui mannetud ja madala tulemusega on sõjad. Sõda ei tapa praktiliselt mitte muhvigi. Planeet on endiselt ülerahvastatud, ja kuigi ka meil siin jääb igal aastal 10 000 last sündimata ja iive on rõvedalt miinuses, ei ole veel mingit katastroofi: kaubakeskused on töllerdavaid teismelisi täis ja sõna „rase” on pidevalt argikäibes.

Maailmas pole ühtki rahvast, keda ähvardaks väljasuremine enesetappude läbi. Isegi sõjast korralikult räsitud tšetšeenide arv SRÜ-s ainult kasvab. Ühesõnaga, nii sõjad kui enesetapud on ainult emotsionaalselt kütkestavad jututeemad. Mõistusega võttes ei kujuta nad endast reaalset ohtu. Karta tuleb hoopis muid asju.

Karta tuleb kapitalismi, kapitaliste, laene, tarbimist, tööd ja emotsionaalseid otsuseid. Sõda sõja ja enesetappude vastu on populaarne, sest asetab elu eest võitleja õilsale positsioonile, ei kohusta teda millekski ( ta ei pea ju loobuma kellegi pihta tulistamisest või mürgineelamisest) ja — mis kõige tähtsam — patsifismil on meelelahutuslik väärtus.

Rahuvõitlus on samasugune traditsiooniline meelelahutuse vorm nagu kirbutsirkus, naisekandmine või kummikuviskamine. Tore on vaadata, aga kasu pole midagi, pealegi jääb publikule nimetatud vaatemänge jälgides mulje, et nad on normaalsed inimesed, vähemalt normaalsemad kui kirbud või sõjavastased.

Samas, kapitalism, mis mahitab sõdu, looduse reostamist, kõige ilgemat ajupesu ja ebatervislikke eluviise, ei leia kuigi suurt vastuseisu. Esiteks, tarbida on mõnus, teiseks, kõik tarbivad, ja kolmandaks ei oska enamik inimesi tahta midagi muud kui seda, mida neile telekas näidatakse ja kaubakeskuses korvi topitakse.

Kuidas sa ikka loobud kontoritööst, fossiilsetest kütustest ja linnaelust. Samas on fakt, et iga tossikesest koduperenaine, kes usinasti shoppab, tapab rohkem inimesi kui sarimõrtsukas. Kapitalistliku orjatöölaagrid kaugetes idamaades, kus tossud ja muud esmatarbevidinad kokku traageldatakse, on tapvamad kui gulaag või buhhenvald.

Nii et kui te olete tõesti eriline värdjas, siis ärge toetage sõdivaid paariariike ega terroristlikke liikumisi, vaid seadke sammud kodumarketisse ja ostke asju. Nii laastate te kõige rohkem loodust ja tapate parvede viisi inimesi. Kui te ei söanda kellelgi pussi kurku torgata, pistke pangakaart kassamasinasse. Tapmine on lihtsam, igapäevasem ja rutiinsem, kui televiisorist paistab.