Esiteks tuleb riik lahutada kirikust, spordist ja meelahutusest. Kirikud ei ole eesti kultuur, vaid võõrvallutajate võimusümbolid — need rahalt maha, ja 60-70 milli vabaneb üksi kultuuriministeeriumi arvelt igal aastal.

Ristisamba arvel säästame veel sada milli. Kirikuhoonetega on lihtne, need renditakse enampakkumisel välja, ja raha tuleb. Kui soovijaid ei leidu, majutatakse sinna kodutud või kuulutatakse nad endiste hiiekohtadega looduskaitse all olevaks ja lastakse rohtu kasvada.

Kultuuriministeerium ise pole samuti vajalik, sest ta tegeleb eelkõige spordi, meelelahutuse, käsitöö, usupropaganda ja bürokraatiaga. Kultuuriministeerium ei suuda ise raha jagada, vaid kasutab Kultuurkapitali teenust. Paraku puuduvad kulkal samuti eksperdid ja nad laenavad neid loomingulistelt liitudelt. Mis oleks loogilisem kui anda kultuuriraha otse loomingulistele liitudele ilma kahe ebakompetentse vahendajata.

Kultuuri pealt keelab põhisedus koonerdada, aga lollust saab selles sfääris küll meeletult kärpida, eelkõige usu, bürokraatia ja käsitöö leivalt mahavõtmise arvel, samuti spordi ning pornokomisjoni likvideerimise abil. Pornoga tegeleb meil vana hea Elion ja teeb seda tulemuslikumalt kui see loll komisjon, kes pole mitme aasta vältel suutnud meile mingit sisulist pornot pakkuda. Ääretult ebaprofessionaalne.

Sporti aga rahastavad sponsorite laiad massid. Kui riik üldse midagi peaks tunnustama, siis mõtestatud tööd, mitte formaalset tühikargamist. Tunnustame loomulikku ilu, mitte iluvõimlemist — ja mitte miljonite, vaid aukirjaga. Parimate sportlaste jaoks avame virtuaalse autahvli, sellest piisab.

Vanglaid pole samuti vaja, kuritegude eest kas rahatrahv, maalt väljasaatmine või orjaksmüümine. Kõik need lahendused toovad raha sisse või kulutavad väga vähe, igal juhul ei vii nad raha välja. Vanglad vaadatakse üle, kas hoonetel on kultuuriväärtust, kui ei, siis loodukaitse alla, las malts õilmitseb.

Riigikogu pole samuti vaja. Selleks, et Brüsseli seadusi Eestis kehtestada, pole vaja sadat matsi, piisab meilboksist ja sekretärist. Kõik muud demokraatlikud institutsioonid võime samuti likvideerida, sest pärast Lissaboni lepingut ei maksa meie valija tahe enam midagi. Kõik käib keskuse diktaadi järgi, seega on riigi valitsemine nüüd võõras mure. Võõras vaadaku ise, kuidas saab.

Igal juhul sulgeme riigikogu, Kadrioru lossi, ministeeriumid ja Eesti Panga. Kui te siin nii väga valitseda tahate, eks siis laske käia. Otsige mõni loll, kes ilma rahata rügab, või plekkige Brüsseli keskmist. Miks peaks euroasja ajamine Eestis käima kohaliku hinnaga? Perset, Roosi! Nüüd läheb keskvõimu kehtestatud hinnakirja järgi.

Riigieelarve võime ise teha aga ilma ametnike abita, Hansapanga kaudu ja koos tulumaksudeklaratsiooniga, nagu see tark mõte oli. Kõigil on internet, seega saab seal ka otsustada, mis asi üldse raha saab, ja otsustab see, kes seda raha maksab, mitte mingi kuradi kundlaparv. Need, kellel on lapsi, saavad muidugi rohkem hääli, lastetud ei osale riigi ehitamises ja hoidku pool suud koomal.

Kellel aga internetti ei ole või kes ei oska sellega ümber käia, see on niikuinii informatsiooni ja ka mitmeski muus mõttes asotsiaal ega tohigi riigieelarve asjus sekkuda. Minu isikliku arvamuse kohaselt tohiksid riigi eelarvet teha üldse ainult eesti kultuuri, eesti laste ja eesti keelega seotud isikud. Teistel pole meie riigiga asja. Nemad viigu oma elu enne põhiseaduse preambuliga kooskõlla ja siis tehku eelarve.

Eelarve elluviimiseks pole vaja mingeid ameteid, kõik on projektipõhine või baseerub ühiskondlikul algatusel. Parteid keelatakse, sest neid pole vaja, igaüks saab kodupangas oma raha suunata kuhu vaja, ja seadusi ei saa ta niikuinii teha. Kodaniku tahte vahendamiseks pole vaja tänapäeva tehnoloogia juures enam mingeid müüdavaid kõlupäid.

Üldse, see pangapõhine riigieelarve tegemine annaks meile meeletult võimalusi: saaksime valida, kas tahame seda või seda, ja kui ei taha ise raha jagada, võime volitada kellegi, keda me hästi tunneme ja usaldame, mitte mingi Kundla. Nii et süsteem tuleb viia kooskõlla mõistuse ja tehniliste võimalustega ning kärpimise mõtted kaovad ära, sest raha saad sa jagada ainult nii palju, kui sul on.

Pole vaja karta, et rikkad saaksid sel kombel võimu, need, raisad, ei maksa üldse makse, maksumaksja on ikka aus ja korralik inimene. Sellistele võib süsteemi rajada, mitte korrumpeerunud ahvikarjale.