Üsna tõenäoliselt pälviksid aga lugejate tähelepanu järgmised ajakirjanduslikud käsitlused: „Verdtarretav veretöö metsatalus“ Õhtulehes, uudis „Metsatöölised päästsid memme ja pisitüdruku“ Postimehes, analüüs „Raske aeg on kasvatanud isikuvastaseid kuritegusid“ Eesti Päevalehes, pihtimus „Vanaema hundiga voodis“ Kroonikas, lühiuudis „Hundinaha hind turul rekordodav“ Äripäevas, „Matkarada sobib nii Punamütsikesele kui ka hundile“ Maalehes ning toitumissoovitus „Vanaema toidukorvi koogi asemel köögiviljad“ Naistelehes. Kõik need lood valgustaksid erinevaid tahke tuntud Punamütsikese muinasjutust.

Kuidas siis väljendada oma mõtet nii, et see soovitud kujul ajakirjandusse jõuaks?

Meedia peab avaldatavas materjalis alati valikuid tegema. Ajakirjandusega suhtlemisel peab seda arvestama. Kunagi ei trükita ära kõike, mida intervjueeritav räägib. Sellepärast kurdavad paljud eelkõige trükimeedias tsiteeritud inimesed, et nende väljaülemised olid n-ö kontekstist välja rebitud.

Kui inimesel või organisatsioonil on soov mõnda teemat avalikku arutellu tuua, siis peab juba enne intervjuu andmist läbi mõtlema, millele sõnumis keskenduda. Kas tahetakse rääkida põlvkondade vahelisest sidemest, mida iseloomustab vanaema külastamine ja tema abistamine? Või tahetakse tuua hoiatav näide selle kohta, kui ohtlik laste jaoks on võõraste liigne usaldamine?

Peame meeles pidama, et kogu muinasjuttu ei trüki keegi ära. Kui me oma jutus ise rõhuasetusi ei sea, teeb seda toimetaja vastavalt väljaande suunitlusele ning arvestades konkreetsel hetkel ühiskonnas valitsevaid hoiakuid ja konteksti.

On selge, et mida kõrgemal ühiskondlikul positsioonil kõneleja on, seda suurem kaal on igal tema väljaöeldud sõnal ja seda hoolikamalt tuleb sõnad läbi mõelda. Võsa Petsi väljenduslaadi viljelev minister pälviks ruttu avaliku hukkamõisu ja umbusalduse.

Paljud avalikkusega ameti tõttu tihti suhtlevad inimesed kasutavad konsultantide abi, et avalikkuseni jõuaks just see mõte, mida nad soovisid väljendada. Mõnikord juhtub, et intervjueeritava pikad mõttekäigud ei ole üheselt arusaadavad ning neid kokku võttes muutuvad need ebatäpseteks.

Kõige üldisem soovitus on anda selgeid läbimõeldud sõnumeid ning pühendada rohkem aega ettevalmistusele. Sel juhul ei saa väljaanne kindlasti omistada autorile sõnu, mida ta ei ole väljendanud.