Kiri: Vaikselt ära antud iseseisvus

Üks tont käib mööda Euroopat, föderalismitont. Kui veel kaks aastat tagasi käis see tont ringi püstipäi ja avalikult, siis pärast seda, kui prantslased ja hollandlased lükkasid rahvahääletustel tagasi Euroopa konstitutsioonileppe projekti, on tont hoidunud varju, talitades salaja, hiilivalt.

Sündmused hakkasid tormiliselt arenema tänavu 19. juunil, kaks päeva enne Euroopa valitsusjuhtide ja välisministrite kohtumist. Siis esitleti riikidele uut EL-i aluslepingute reformilepingu projekti. 23. juuniks — pärast Poola mõningast tõrkumist — olid kõik valitsusjuhid end sidunud lubadustega sõlmida tulevikus reformileping. Üksnes Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Poola olid kaubelnud endile välja mõningad optsioonid või reservatsioonid. Eesti ei kaubelnud endale välja ühtegi eriõigust.

19. oktoobril peaks valitsusjuhid kinnitama reformilepingu lõpliku redaktsiooni. Leping allkirjastatakse detsembris. Seejärel läheb see aastasele ratifitseerimisringile. Üksnes Iirimaa on teatanud, et paneb reformilepingu rahvahääletusele. Ülejäänud riikides tehakse asi vaikselt ära, parlamendihääletustel.

Kui võrrelda rahvahääletustel tagasi lükatud konstitutsioonilepet ja nüüd sõlmitavat reformilepet, siis välja on jäetud üksnes kaks konstitutsioonileppe projekti 448 sättest — need, mis puudutavad EL-i hümni ja lippu (vastavad sätted on niikuinii vastu võetud aastatel 1972 ja 1986). Samuti välditakse uues leppes hoolikalt terminit ’föderaalne’.

2009. aastal leping suures osas jõustub, uue föderatsiooni sündi võib tähistada. 2017. aastaks on lõppenud üleminekuperiood lepingu jõustamisel.

Vaatamata asjaolule, et kõik valitsused kinnitavad oma kodulehtedel nagu ühest suust, et reformilepingut ei saavat kuidagi võrrelda konstitutsioonileppeaga, ei maksa endale luua illusioone: natuke rohkem kui aasta pärast kehtib meil uus konstitutsioon. Eesti on muutunud regiooniks Euroopa superriigis.

Edaspidi vajab juba eraldi rahvahääletust küsimus, et milleks on meil veel vaja oma põhiseadust. Sest esimest korda EL-i ajaloos sätestatakse EL-i seaduste ülimuslikkus liikmesriigi (st provintsi) seaduste, (sh) põhiseaduse suhtes.

Milles siis käesoleva aasta juunis õigupoolest kokku lepiti? Kui suveräänsuse all mõelda vetoõigust, siis see loovutati just 23. juunil Brüsselis (esialgu veel n-ö džentelmenliku kokkuleppega). Kui seni sai Eesti valitsusjuht EL-i kui moodustist mingil määral kontrollida, vähemalt vetoõigust kasutades, siis nüüdseks on vetoõigus loovutatud enam kui 40 alal (lisaks neile, millest loobuti juba Euroopa Liitu astudes).

Näiteks energeetika, kosmose hõlvamise, transpordi, tsiviilkaitse, erikohtute, intellektuaalomandi õiguse, rahvaalgatuste, kultuuripoliitika, turismi, migratsiooni ja piirikontrolli, kuriteo-ennetuse ja politseialase koostöö alal tehtavate otsuste suhtes ei saa Eesti enam vetot panna. Vetoõigus on jäänud üksnes otsuste suhtes, mis puudutab relva jõul sekkumist (s.o kaitse- ja sisejulgeoleku küsimustes), samuti perekonnaõiguse ja Euroopa prokuratuuri pädevuse küsimustes.

Isegi EL-i otsuste vastuvõtmise mehhanismi on muudetud nõnda, et olemasolevaid lepinguid saab muuta ilma valitsustevahelist konverentsi kokku kutsumata. Seega on isegi Suurbritannia, Iirimaa, Taani ja Poola eriõigused illusoorsed ja lühiajalised.

Kui hinnata sisu, mitte vormi, siis võib kindlalt öelda, et tegemist on uue konstitutsiooniga, kes väidavad vastupidist, need valetavad.

Veel mõned olulised momendid.

Võib tunduda, et inimõigustega on meil kõik ok, kuid sellegipoolest võetakse vastu uus inimõiguste harta. Uut regulatsiooni on vaja selleks, et muuta Luksemburgis asuv Euroopa Kohus ülimuslikuks kõikide Euroopa kohtute suhtes. Sest kui tekkiv föderatsioon ühineks 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis allutaks ta end Strassburgis asuvale inimõiguste kohtule. Ent Strassburgi kohus on inimõiguste alal ülimaks kohtumõistjaks ka EL-i mittekuuluvate riikide, mh Venemaa suhtes. Euroopa Liit ei saa endale lubada, et mingi välisriikidest pärit kohtunikud tema asjade üle kohut mõistaksid.

Euroopa Liidust saab juriidiline isik. Kuivõrd ainupädevus enamikus asjades on läinud Brüsselile, siis ka välislepingute sõlmimise ainuõigus läheb üle Euroopa Liidule. Provintsidele jääb õigus välislepinguid sõlmida üksnes neile jäetud piiratud pädevuse piirides.

Esmakordselt nähakse ette Euroopa Liidu maksude kehtestamise õigus. See tähendab seda, et ükskõik mis valitsus Eestis ka „võimule“ ei tuleks, ei saa ta valimislubaduste täitmise suhtes kindel olla. Kui Brüsselist kehtestatakse mingi uus maks, siis mõjub see kõige valusamalt just uutele ja vaestele liikmesriikidele. Ei kipu uskuma, et mõne üle-euroopalise maksu kehtestamise järel loobuks Eesti mõnest siseriiklikust maksust selleks, et säilitada maksukoormust varasemal tasemel.

Uue riigi tekkimisega kehtestatakse kõikjal (teatud üleminekuperioodi jooksul) rahaühikuna euro. Vahetuskursi määrab edaspidi juba Euroopa Keskpank. Kus suitsu, seal tuld: devalveerimisjuttudel võib olla iva sees.

Reformilepinguga tekitatakse võimalus uuest superriigist ka välja astuda, seda, tõsi küll, läbirääkimiste ning sõlmitava lepingu tulemusel. Seni on vaid üks regioon suutnud Euroopa Liidust välja rabeleda. 1979. aastal sai Gröönimaa Taanilt autonoomia. Ta ei kannatanud välja Brüsseli kvoodimajandust kalanduse alal ning kirjutas 13. märtsil 1984. aastal alla lepingule, mille alusel Gröönimaa väljus 1985. aastal Euroopa Ühenduse jurisdiktsiooni alt.

Eesti jaoks kõige suuremaks murelapseks tuleb pidada ehk migratsiooniküsimuste andmist Brüsseli kompetentsi. Kui seni saabus Eestise keskmiselt kümmekond asüülitaotlejat aastas, siis Euroopa föderatsioonis saab teoks praeguse õigus- ja sisevoliniku Franco Frattini nägemus, mille kohaselt hakatakse asüülitaotlejaid jaotama liikmesriigide vahel õiglaselt, seda juba alates 2010. aastast alates.

Kui õiglust arvestatakse proportsionaalselt rahvaarvuga (arvestades ka seda, et Iirimaa ja Inglismaa saavutasid migratsiooni alal endale eriõigused), siis peab Eesti hakkama vastu võtma aastas vähemalt 600 asüülitaotlejat. Kui aga asüülitaotlejate arv tõuseb 200 000-lt (nagu on praegu) 600 000-le (nagu oli 1992. aastal), siis jääb Eesti osaks iga aasta üle 2000 pagulase vastuvõtmise kohustus. Õige otsuse langetamine asüüli taotleja üle on ülimalt küsitav ja enamasti ei ole nende maalt väljasaatmine võimalik. Uuringud on näidanud, et uutest asüülitaotlejatest üks kuuendik on kriminaalse taustaga. Arvutuste tegemine jäägu lugeja ülesandeks.

Siinkohal võiks tsiteerida Eesti aukonsuli Joseph Shekeli soovitust eestlastele, 2004. aastal antud ajaleheintervjuus: „Israelist oleme kõik võõrtöölised välja saatnud. Vaadake, mis toimub Euroopaga ja mis toimus Hollandis (moslemiäärmuslane tappis filmirežissöör Theo van Goghi — T. L.). Loodetavasti on Eesti piisavalt tark, et sel mitte juhtuda lasta. Ma ei ütle seda ainult moslemite pärast.“