Kiri: Unustagem integratsioon
Riikide integratsiooni näidetena võiks nimetada NATO-t, Euroopa Liitu, SRÜ-d. Ebaõnnestunud integratsiooniks osutusid Jugoslaavia ja Nõukogude Liit. Osariikide lõimumise positiivseks näiteks on Saksamaa ja USA, suuri probleeme esineb aga Ühendkuningriigis, Hispaanias ning viimasel ajal ka Belgias. Lõimumisega seotud probleemid on täna teravalt päevakorras ka Euroopa Liidus.
Isikute integreerumisel tuleks arvestada nende keele, rahvus, usu ning isegi soo ja vanuse erinevust. Sajandeid on teada noorte ja vanade vastuolud. Feministid püüavad soolisi erinevusi igati pisendada.
Ei kujuta ette, kuidas integreerida erinevasse rahvusse kuuluvaid isikuid. Kas saaksime tulemusena eestivenelase ja vene-eestlase, kes täiesti võrdselt valdab mõlemaid keeli? Kas neil puudub siis emakeele mõiste? Sama probleem on usuga. Tõsiusklik ei saa olla korraga nii protestant kui õigeusklik.
Maailma positiivse kogemuse eri rahvuste, keelte ja uskude integreerimisest võime tuua vaid USA-st. Kuid sealgi on domineeriv inglise keel ja katoliku usk. Seega oleks USA puhul tegemist ikkagi sinna elama asunute assimileerumisega. Küllaga on aga teada isikute integratsiooni negatiivseid näiteid. Alustada võiks seda loetelu Põhja-Iirimaast, Hispaaniast ja Kosovost ning lõpetada India, Pakistani ja Iraagiga.
Siit järeldus — eri rahvuse, keele, kultuuri ja usundiga isikute integreerimine ei anna loodetud tulemust. Küll on toime tuldud väikerahvuste assimileerimisega suuremate rahvuste poolt (indiaanlased, Venemaa põhjarahvad ning soomeugrilased ).
Tulles tagasi Eesti juurde — teame, et siinsed muulased erinevad keele ja usu poolest eestlastest. Integreerimisel peaksime lahti ütlema emakeelest (mida võiks asendada inglise keel) ja muutuma ateistideks. Seega jääks üle üksikute vene keelt rääkivate eraldi elavate inimeste assimileerumine eestlast hulka ja vastupidine protsess näiteks Narvas ja Sillamäel.
Integratsiooni näiteid saame tuua üksikute kultuuritegelaste ja teadlaste hulgas. Olgu siin esimesena nimetatud Neeme Järvi perekond, kes on küll eestluse ja eesti kultuuri levitaja, kuid keda peetakse omaks mitmes riigis. Integreerinuks võiks pidada ka Brüsselis ja Luksemburgis alaliselt töötavaid inglise ja prantsuse keelt valdavaid eestlasi.
Kus on siis väljapääs normaalse elu korraldamiseks mitmerahvuselises riigis? Selleks on edukalt kasutusele võetud kodakondsuse mõiste. Igas riigis on selle riigi kodanikkond. Mitmes riigis, näiteks Ungaris, puudub rahvaloendusel rahvuse küsimus — seda asendab kodakondsuse küsimus. Iga riik on seadusega kinnitanud kodanikuks saamise reeglid. Neist olulisem on sünnijärgne õigus ja vastava riigi keele valdamine. Järelikult tuleks ka Eestis lõimimise asemel tegelda pigem kodakondsuse probleemidega. Selles on võimalik eeskuju võtta paljudest Euroopa riikidest. On teada, et mitmes suurlinnas, näiteks New Yorgis ja Londonis, on eri rahvusest elanikel omad elukvartalid, kus säilib nende keel ja kultuur. Eestis on sääraseks piirkonnaks olnud Kallaste ja Mustvee ümbrus, praegu aga Sillamäe ja Narva.
Mõttetute kulutuste vältimiseks tuleks tõsiselt üle vaadata rahvastikuministri büroo tegevus. Ei ole vajadust varustada ETV eestikeelseid saateid subtiitritega. Meil on mitmeid venekeelseid raadiojaamu ja kohalikke ajalehti.
Mis aga puutub keeleõppesse, siis tuleb seda üha toetada. Inimeste töölevõtmisel tuleks rakendada erinevaid keelenõudeid. On töökohti, kus tuleb vallata eesti, vene ja inglise keelt. Kõik arstid, apteekrid ja politseinikud peaksid oskama nii eesti kui vene keelt. Seevastu kohalikus teeninduses peaks tingimata valdama eesti keelt, vaid lihtsamatel töödel piisaks ainult vene keele valdamisest. Neid nõudeid inimeste töölevõtmisel ei tohiks mingil juhul samastada diskrimineerimisega.
