Kiri: Tuumast, tuulest ja taimedest

Eesti energeetika tulevikku seostatakse kolme T-ga: tuum, tuul ja taimed. Keelemänge kõrvale jättes on tegemist Eesti julgeoleku seisukohalt kõige olulisema küsimusega. Selge on see, et põlevkivienergeetikat enam kauaks ei ole.

Kui saastenormid elaksime veel kuidagi üle, siis kohaliku põlevkivi otsalõppemine paneb meid niikuinii idanaabrist sõltuma. See mõte meile aga teadupärast eriti ei meeldi.

Viimasel ajal on sagenenud seisukohavõtud, nagu oleks tuumaenergia praegu ainus tõsiselt võetav alternatiiv olemasolevale energiasüsteemile. Seejuures unustatakse, et tuumaenergiaga seostub peale tuumajäätmete matmise probleemi ja katastroofiohu tuumakütuse kättesaadavuse küsimus.

Nimelt on tuumakütuse ülejäägiga kaevandajaid maailmas ainult kaks — Venemaa ja Austraalia. Kogu maailma tuumakütuse nõudlusest katab kaevandamine praegu 58%. Nõudluse ja tarbimise vahe kaetakse külma sõja lõpul lammutatud tuumalõhkepeade kütuseks töötlemisest tekkinud varudest.

Kuid need varud kahanevad väga kiiresti. Aastaks 2020 ennustatakse maailma tuumakütuse defitsiiti kasvavat ¾-ni tänasest nõudlusest. Kindlasti saab tuumakütuse hindade tõustes võtta kasutusele lahjemaid maardlaid, kuid mitte lõputult. Sõltumata tehnoloogiast on piir kusagil 0,01-0,02% uraanisisalduse juures. Sealmaal hakkab uraanist saadav energia laias laastus olema sama suur kui selle kättesaamiseks vajalik energia. Ehk siis lihtsam on kaevandamisele kuluv nafta põletada elektrijaamas kui kaevanduses.

On enam kui küsitav, kas meile on tuumakütus siis üldse kättesaadav, kui oletatav Eesti esimene tuumajaam käima läheb. Arvestada tuleb sellega, et tuumakütuse vaimustus on haaranud ka muud maailma, mistõttu nõudlus ilmselt suureneb. Ning matmise probleem ja olemasolevate tuumajaamade häireid eskaleeriv ülesehitus jäävad ikkagi kuklasse kummitama.

Tuulest rääkides on kaks kummutamist vajavat müüti. Esiteks tuule tugevuse ootamatu kõikumine ja teiseks tuuleenergia kalliduse müüt. Eesti Energia otsustas hiljuti investeerida 800 miljonit krooni gaasiturbiini, mis suudaks käivituda piisavalt kiiresti, et tuule „ootamatud“ kõikumised 100 MW ulatuses tasandada.

Minu arvates on see rumal otsus. Ei ole olemas sellist asja nagu tuule ootamatu kõikumine. Vähemalt ööpäeva ulatuses osatakse üsna täpselt ennustada, milline tuul kus kui kõvasti puhub. Pealegi saaks paigaldada ilmasondid Läänemerele ja korjata andmeid otse naabrite ilmateenistustest, sest pole olemas sellist asja kui Eesti ilm. On olemas Läänemere ilm, meie oleme selle osa.

Kuivõrd tuuled tulevad naabrite juures, saab olla kindel, et umbes 40 korda väiksema investeeringu korral ilma jälgimisse ja ennustamisse on tagatud küllaldane ennustusvõime, mis tähendab, et piisab Iru elektrijaama reageerimisvõimest (8h) ja võrgu normaalsest absorbeerimisvõimest.

Tuuleenergia kalliduse müüdi on ärimehed ammu ümber lükanud. Kui sel tõepõhi all oleks, ei püstitaks keegi siia ühtegi tuulikut. Tänapäeva suuremad avameretuulikud on omahinnalt toodetava kWh kohta juba odavamad kui sama võimsusega kivisöekatlad.

Mis puutub bioenergiasse, siis tänaste tehnoloogiate juures on jätkusuutlik bioenergeetika marginaalne teema. Hiljuti jooksis pressist läbi uudis mingist energiavõsakasvandusest, kus kulud on enam-vähem sama suured kui tulud. Ehk siis energiat pannakse sama palju sisse, kui sealt kätte saadakse.

Eesti energeetika vajab tulevikupilti, mis tagaks meie energiaga varustatuse ja sõltumatuse ahnetest naabritest. Iga monopol ajab hinna lakke, olgu selleks Venemaa või keegi muu.

Probleemi lahendamiseks tuleb kokku panna rahvusvaheline grupp teadlasi. Eesti omadest üksi ei piisa ja puhtalt nende arvamusele ei julgekski tugineda. Sellele grupile võiks anda teatud summa ja nõuda konkreetset energeetika tulevikuväljavaadet. Tähtajaks üks aasta.