Minu meelest ei nii oluline mitte märk kui selline, vaid pigem sisu — see, millist kuvandit loodud märgi kaudu soovitakse saavutada. Olles Eesti mainekujunduse suhtes neutraalne isik, otsustasin kritiseerimise asemel anda oma panuse „Welcome to Estonia” turustamisse, ning julgen väita, et proaktiivselt nimetatud märki propageerides oli saavutus muljetavaldav.

Saksamaal õppides võtsin nõuks kinkida oma grupikaaslastele sünnipäeva puhul särk logoga „Welcome to Estonia”. Särk muutus niivõrd populaarseks, et seda tellisid ka need, kellel ei olnud sünnipäeva tulemas. Ja mis kõige huvitavam — neid särke telliti ka oma sõpradele. Arvestades, et minu grupp koosnes 13 erine rahvuse esindajaist, siis oli panus geograafiliselt päris laia mõjuga.

Iseküsimus on see, kas inimesed, kes seda logo näevad, mõistavad Eesti kuvandit ühtmoodi ja kas see tekitab neis suuremat huvi meie riigi vastu. Ei usu — minu kogemus ütleb, et huvi tekitas pigem lahe kujundus. Üks näide, et Eesti ei ole oma identiteeti rahvusvahelisel tasandil veel päris selgelt juurutanud, on see: Kanadas küsiti minu käest, kas meil siin ikka asfaltteid on. Kujutluspilt Eestist on veel paljude jaoks selline, nagu on kujutatud Kasashtani kurikuulsas Borati-filmis.

Sellise kiviaja kuvandi üks põhjus tuli välja samuti Kanadas ühes seltskonnas istudes, kui inimesed hakkasid selgitama, kuidas nad Eesti nimest tõlgendavad. Ingliskeelne Estonia tekitas assotsiatsiooni nimelt kiviajaga, sest stone tähendab inglise keeles kivi. Irooniline on see, et Eesti presenteerib igal võimalusel oma e-riiklust, mis oleks antud kontekstis naljaga pooleks siis e-stonia ehk kaudselt e-kiviaeg.

Aga kuidas saaks huvitava visuaalse märgiga siduda ühtse ja atraktiivse Eesti riigi kui turismi sihtkoha või majandusliku partneri kuvandi? Ühel päeval tuli mul mõte, mille peale enamik ütleks ulme, kuid meeskonnas seda arutades arvasime, et miks mitte. Eesti võiks olla järgmise (või ülejärgmise) James Bondi filmi (vms kultusfilmi) võtteplats ja ehk saame mõjutada ka filmi stsenaariumit kübersõja teemadel. Eesti võiks vabalt olla selles filmis kübersõja juhtimiskeskus.

Ma ei soovi siinkohal stsenaariumi kirjutama hakata, kuid mõelge, millist mõju see võiks avaldada, kui seda läbimõeldult teha. Eesti maine tõuseks kõrgtehnoloogilise riigi ja haritud rahvusena märgatavalt.

Toon siinkohal näite Montenegro kohta. Enne James Bondi viimase osa Casino Royle ekraanile jõudmist ei räägitud sellest riigist suurt midagi ja paljud ei teadnud üldse sellest midagi, või kui teati, siis peeti seda mingiks kiviaja maaks. Vaadake nüüd: Montenegro välisturistide osakaal tõusis 2007 esimesel poolaastal 40% võrreldes 2006. aastaga. Turismiga seotud tulud Montenegros olid 2007. aasta juuniks rohkem kui 74 miljonit eurot, mis oli 33,5% rohkem kui eelmise aasta samal perioodil.

Võib-olla ei saa neid näitajaid otseselt üle kanda James Bondi filmi mõjule, kuid oma tean inimesi, kes on Montenegrot külastanud just tänu sellele filmile, on valmis sinna tagasi minema ja sõprugi kaasa kutsuma.

Sellepärast soovitan järgmisele Eesti mainekujundusmeeskonnale: mõelge raamidest välja ja lähenege teemale pikaajalise perspektiiviga. Minu avaldatud mõte on vaid näide, mis on võib tõesti ulme, kuid ühel või teisel moel võivad ulmelised mõtted olla teostatavad.