Kiri: Tiibet vabaks!

Tiibeti sündmused on šokeerinud tervet läänemaailma, üha teravamalt on üles kerkinud Pekingi olümpia boikoteerimise võimalus. Kuid inimõiguslaste ja vabadusvõitlejate ponnistustest hoolimata on midagi puudu.

See on nime poolest demokraatlike riikide selgesõnaline hukkamõist tsiviilisikute hukkamisele Tiibetis. Ei ole kuulda ähvardusi, näha resolutsioonide vastuvõtmist. See kehtib kogu lääne, ka Eesti kohta.

Kui Eesti nõukogude okupatsiooni alt vabanes, siis vinguti pärast palju, miks lääs meid rohkem ei toetanud. Nüüd oleme ise “lääs”, aga pole paremad. 1980. aastal toimusid olümpiamängud Moskvas ning osa läänemaailmast boikoteeris seda. Eestimaalased vaatasid ja rõõmustasid — nõukogude võim sai ninanipsu.

Meil lasub moraalne kohustus anda hävitav hinnang Hiina tegevusele. Isegi kui olümpiamängude boikoteerimist peetakse võimatuks või ebapraktiliseks, oleks ju lausa võrratu, kui Eesti sportlased võistleksid Pekingis spordidressis, millel Tiibeti vabastamist nõudev kiri.

Paraku on olnud kuulda vaid üksikute poliitikute ning huvigruppide hukkamõistu. Sellise surve puhul ei suvatse Hiina saatkond tõenäoliselt ninagi krimpsutada, vastamisest rääkimata. Paneb lausa ahastama tänapäeva poliitika silmakirjalikkus — vaevu paarkümmend aastat tagasi isegi Nõukogude Liidu ikkes vaevelnuna oleme 21. sajandil valmis ise okupeerima Iraaki ning vaikides aktsepteerima Hiina okupatsiooni Tiibetis.

Ja mille nimel? Selle nimel, et Hiina investeeriks mõned kroonid Tallinna Sadamasse? Selle nimel, et me saaks poest osta 25-krooniseid pliiga mürgitatud mänguasju? Või et meil oleks endiselt võimalus osta lähimast poest kõiki neid ilmmõttetuid jubinaid, millele vanakurat ise ka kasutust ei leiaks? Kas need kõik on väärt meie põhimõtteid, väärt meie vabadusi?

Kui nii, siis mina ei taha nende inimestega külg külje kõrval elada. Ma ei taha elada ühes ühiskonnas inimestega, kes väärtustavad tarbijalikke harjumusi kõrgemalt kui inimelusid, kultuuri ja enesemääratlemisõigust. Kas tõesti on majanduskasv viinud meid vaid 17 aastaga viinud täieliku võõrdumiseni inimelu väärtustamisest?

Tahaks siiski loota, et nii see ei ole. Tahaks loota, et me oleme valmis tegutsema ning tõestama Hiinale, et isegi väikesed võivad suurtega võidu joosta. On aeg võtta üksteisel kätest kinni — naised meestel, eestlased venelastel, vanurid imikutel — ning näidata Hiinale, et kusagil maailmas leidub veel neid, kes astuvad välja vabaduse kaitseks.