Lollid tunneme ära selle järgi, et nad ei saa asjast aru ja sõdivad selle vastu — teadmatus sünnitab ju hirmu. Lurjused tunneme ära selle järgi, et nad sõdivad alguses koos lollidega tegija iga mõtte vastu, aga saavad siis asjast aru ning teavad täpselt, mida nad teevad.

Kui lurjused saavad oma isikliku isu täis varastatud või välja pressitud, reedavad lurjused nendega koos võidelnud lollid. Vaene loll saab taas kirikuski peksa — meie näite järgi tegija ja lurjuse käest — ja jääb veel lollimaks, kui ta enne oli. Ja oma lolluses ei saa ta aru sellestki, kuidas temaga võrdset ametlikku sissetulekut omavad lurjused ometi suudavad endale maid ja maju hankida, ning peab lurjuseid tihtipeale auväärseteks, omakasupüüdmatuteks ja tarkadeks inimesteks.

Lollist on kahjugi, sest tegelikult on ta heasüdamlik ja abivalmis, ainult et loll, ja usub seda, mida lurjus talle tegija kohta kõrva sosistab või avalikust koosolekust julgust saades kõigi kuuldes kõva häälega karjub. See, mida lurjus karjub, on lollus. Kuid erinevalt lollist lurjus teab seda, ja teab ka, et lollid teda usuvad ja kaasa karjuvad. Ja lollid koguni austavad teda, sest ise nad koosolekul esimesena karjuda ei julge, ju vist kardavad lollid välja paista. Ja koosolekul hääletavad nad lurjuse poolt, sest kes võib siis veel lurjuse karjutud lolluses tunda ära omaenese mõtteid, kui mitte loll ise?

Ja juba ma kuulen vaimukõrvas kahe inimgrupi solvunud mõminat: „Ise oled loll! Ise oled lurjus!“ Esimest ütleb muidugi loll, teist lurjus, sest tõde on see, mida inimesed enda kohta ei kannata ja mille vastu vaieldes nad tõe paikapidavust kinnitavad.

Ainult et on veel neljaski grupp inimesi. Need on inimesed, kes lolliseisundist välja pääsemiseks pidevalt midagi juurde õpivad ja teinekord tegijakski saavad.

Ja nüüd, kulla lugeja, mine õue ja vaata ringi, et kas tunned kirjeldatud tegelased ära. Ja mõtle, kelle hulka tahaksid kuuluda sina. Mõtle ka selle peale, kas tahtsid seda lugu lugedes juba poole peal mulle karjuda: „Ise oled loll!“ või: „Ise oled lurjus!“