Ja mis kõige olulisem — küsida oma lähedastelt ja kaugematelt, kuidas neil läheb. Nendega kohtuda.

Homsesse saab visata peaaegu kõik, mis südames kripeldab. Kui õhtul magama minna ja mõelda, mida me kõik oleme homsesse jätnud, ei pruugi uni enam tullagi.

Täna — see on sõna täis võimalusi. Kuid eksisteerib ka eile, mis võib sisaldada endas tragöödiat, mis jääbki hinge. Just seetõttu, et oleme midagi homsesse lükanud.

Just täna võime teada saada, et eile oleksime jõudnud oma sõbrale veel öelda, kui väga tähtis ta on, kuid siis saame teada, ei teda pole enam.

Eile maeti Rahumäe kalmistule maailma mastaabis kuulus esperantist ja kunagine ERSP büroojuhataja Valev Kruusalu.

Ta oli ka mu vanemate väga hea sõber. Kutsus meid sageli rõõmsameelselt külla ja meil oli tema perega palju toredaid hetki.

Mõni päev tagasi said vanemad temalt kirja aga ema lükkas vastuse saatmise edasi. Järgmisel päeval sai ta teada, et Valev oli õhtul läinud magama ja hommikul enam ei ärganud.

Eile sängitati Valev Kruusalu Rahumäe kalmistule, tema kirstukaant kaunistas sini-must-valge drapeering.

Ta oli tõeliste aadetega mees. Kompromissitu Eesti eest võitleja. Mees, keda viidi miitingutelt miilitsaga minema ja kohe kui ta kongist pääses, läks ta miitinguid edasi korraldama.

Inimene, kes valutas tõeliselt Eesti pärast oma südant, kuid riigikogusse ta ei jõudnudki. Tunne Kelam ütles matustel kõneledes, et selline Eesti eest võitleja oleks kindlasti saanud valituks, aga eluajal talle ilmselt nii konkreetseid pakkumisi ei tehtud.

Mida on meil täna talle öelda? Täna on vaid võimalus tema perekonnale öelda, kui armastatud inimene ta meie ja paljude teiste jaoks oli. Ja seda, et me hakkame väga Valevi järgi igatsema.

Maailm, kus me elame, on küll täis imesid, kuid ajamasinat ja igavese elu eliksiiri pole jõutud veel leiutada.

Aja — eilse, tänase, homse — ees oleme kõik võrdsed. Suurim ime on, kui leiame nii kiires maailmas üksteise jaoks aega.