Kiri: Seitse miljardit — mõtelge!

Transiidiga tegelevad analüütikud väidavad, et pronksiöö tõi Eesti riigile kahju ligikaudu seitse miljardit. Nii mõnigi arvustaja püüab oma ideedele laiemat kõlapinda leida ning näeb selles müstilises arvus head ja ilmekat näidet.

Sellised otsesed või kaudsed osundused pronkssõdurile on ilmselgelt tobedad. See on ühekülgne seostamine ja vesi meie omariikluse õõnestajate veskile. On selge, et selliseid avaldusi tehakse siis, kui on ohus iseenda või erakonna poliitiline kapital.

Mida arvata sellest, et valitsuse eelarvepoliitika asjalikku arvustusse pikitakse sisse ka pronkssõdur? Millised mõtteid tekitab lugejas konteksti sobimatu fraas “viljatu pronkssõduriga seksimine” (Olavi Ruitlane: Ansipi kümme käsku — toim). Selles kolmesõnalises lauseosas on vähemalt kaks trendisõna: seks ja pronksöö. Sa kallis karistus! Üha ilmsemaks saav riigi eelarve puudujääk ei olene mitte Aljošast, vaid eelkõige poliitikute ilmselgetest möödalaskmistest.

Aga kui palju siis tekitati eestimaalastele kahju nõukogude okupatsiooni või siis teiste arvates vabastajate sümboli teisaldamise kaudu? Kaalukausi ühel poole on 7 miljardit krooni ja teisel umbes 1, 4 miljonit Eesti elanikku. Jagamine annab ühe kodaniku kohta umbes 5000 krooni.

Mida selle eest siis saaks? Taas oleneb paljugi lähenemisnurgast. Neli-viissada pätsi leiba. Turismireisi bussiga Lääne-Euroopasse, paar moekat ihukatet või ühe kasiinokülastuse. Valikuid kui palju.

Mina isiklikult ei tunneta pronkssõduri teisaldamisega tekitatud majanduslikku kahju ja ei julge väita, et majanduslanguse üheks põhjuseks on Tõnismäe sündmused. Hoopis minu kui riigikodaniku eneseväärikus on suurenenud. Ma ei ühine nendega, kes kas teadlikult või soovist näidata ennast rahvamehena hoiavad pronksmehe teemat üha aktuaalsena ja soodustavad sellega meie omariiklusevastast propagandat.