Kiri: Religiooniõpe vajab seaduslikku alust

Tundub, et süstemaatilise religiooniõpetuse tulek viibib pisut. Igatahes arvati põhjalikku ja üldist religiooniõpetust võimaldav seaduseelnõu üleeile taas riigikogu menetlusest välja. Ent vajadus religiooniõppele kindlam alus luua ei kao kuhugi.

Tegevõpetajana pean tõdema, et praegused religiooniõpetust reguleerivad seadused ei rahulda. Meenutan lühidalt juhtumit Hugo Treffneri gümnaasiumis (edaspidi HTGs) 2006. aasta kevadel. Asusime koolis seisukohale, et religiooniõpetus ei ole usuõpetus ja võib kuuluda kooli õppekavasse. Õiguskantsler Allar Jõksi seisukohavõtt 2006. aasta kevadel välistas selle võimaluse.

Kirjas „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks seoses usuõpetuse õpetamisega” selgitas õiguskantsler: „Siinkohal tuleb selgitada HaS (Haridusseaduse) ja PGS (Põhikooli ja Gümnaasiumi Seaduse) usuõpetuse mõistet. PGS § 3 lg 4 sätestab usuõpetuse mittekonfessionaalsuse. Konfessionaalseks saab pidada seesugust usuõpetust, millega kujundatakse isiku arusaama inimese asukohast maailmast ja tema suhetest kõrgematesse jõududesse või sügavamatesse olemustesse; see tähendab mingi kindla ja konkreetse usulise tõekspidamise õpetamist. Seesugune usuõpetus ei ole PGS i järgi lubatud. Seda nimetatakse ka usundi¬õpetuseks. Mittekonfessionaalne ehk lubatud on seesugune usuõpetus, milles käsitletakse erinevaid usundeid, antakse nendest ülevaade. Seda võib nimetada ka religiooniõpetuseks. Sellise usuõpetuse õpetamist reguleerivad HaS § 4 lg 4 ja PGS § 3 lg 4. Seega ei saa ma kahjuks nõustuda Teie väitega, et HTG-s õpetatav religiooniõpetus ei ole usuõpetuseks nimetatud sätete mõttes.”

Ehkki mõned õiguskantsleri seisukohad tundusid kummalised, näiteks konfessionaalse usuõpetuse samastamine usundiõpetusega või siis usuõpetuse kindel samastamine religiooniõpetusega (mille paikapidamatust keelelises mõttes on kritiseerinud ka keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk), on mõisteid juriidilises mõttes selgitatud. Selge on ka see, et seadusi peaks muutma suunas, mis võimaldaks religiooniõpetust õpetada vähemalt kooli õppekava lahutamatu osana.

Mõtlesin järele, millega ma olen religiooniõpetuse tundides viimasel ajal tegelenud ja kas need on sisaldanud midagi niisugust, mis peaks õpilastele tingimata vabatahtlik olema.

Kümnendate klassidega jõudsin möödunud aastal pisut tegelda religiooni mõiste ja tekkega seotud teemadega. Sellel aastal alustasin hinduismiga. Budismi puhul võib küll Hiinat ärritada dalai-laama elulooraamatu „Vabadus paguluses” uurimine, näiteks lugesime ja arutlesime selle põhjal, kuidas käib uute dalai-laamade leidmine. Samas püüdsime mõista ka „Daodejingi” ja olime õnnelikud, et Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse ja budismi instituudi abil oli kooli jõudnud piisavalt „Dhammapadasid”. Judaismi käsitledes püüdsime oma nime heebrea tähtedega kirjutada, otsisime vastust küsimusele, miks on usulisi käske-keelde nii palju, vaatasime katkendeid filmist „Elurong” — viimane võis muidugi pahandada holokaustieitajaid. Möödunud nädalal vaatlesime islami põhiseisukohti ja paljusid usundiraamatuid eesti keelde vahendanud Kattri Ezzoubi mõtlemapanevaid põhjendusi naiste positsiooni kohta islamis — ehk pole viimased seisukohad radikaalsetele feministidele meelepärased. Samas oli kõigil esitatud seisukohtadele võimalik vastu vaielda.

Leian, et käsitletud teemasid võiks siiski vabalt kohustuslikuna käsitleda. Üheteistkümnendatele ja kaheteistkümnendatele klassidele õpetasin filosoofiat, ka seal tegin vahepeal religioonist juttu, näiteks vaatlesin Augustinust, Aquino Thomase õpetust ilmutuse ja teadmise harmooniast, rääkisin loomulikult ka Pierre Abelard’i ja Heloise’i kaasakiskuvat lugu. Mis aga puutub väidete ohtlikusse, siis omapärase iiri piiskopi Berkeley, tasakaalutu Kierkegaardi, väärtuste ümberhindamist nõudva Nietzsche, pessimistliku Schopenhaueri või enesekindla Marxi väited tunduvad mulle vähemalt sama väljakutsuvad kui religioossed teemad.