Kiri: Pronkssõdur põhiseadusest üle?

Pronkssõduri saaga esimene ring hakkab lõppema. Juba on karistatud Jüri Liimi, kes lubas õhkida rahvuslikku vaenu õhutava monumendi, mille juures rüvetati Eesti riigilippu. Jüri Estamit, kes julges avalikult meelt avaldada üles tõstetud riigilipuga ja püüdis lippu kaitsta võimuesindajapoolse rüvetamise eest. Tiit Madissoni on karistatud rahatrahviga põhiseaduses lubatud õiguse eest rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.

Järjekord on lõpuks jõudnud ka minuni, on saabunud kutse külastada Põhja politseiprefektuuri juhtivinspektorit. Menetluse põhjuseks väärteoasi avaliku koosoleku seaduse paragrahvi 14;2 lõike1 järgi.

Millest siis räägib vastav lõige? Seda, et:
(2) Politseiametnikul on õigus lõpetada koosolek, kui:
1) koosolekul toimuv on keelatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 3 ning koosoleku korraldaja ei lõpeta tema korraldusel koosolekut.

Peatükk 3 sätestab järgmist:
3. Keelatud avalik koosolek
Keelatud on korraldada avalikku koosolekut, mis:
1) on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või kehtiva riigikorra vägivaldsele muutmisele;
2) õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust;
3) õhutab rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel;
4) õhutab rikkuma avalikku korda või riivab kõlblust.

Millest aga räägib põhiseadus?

§ 47. Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

Eelnenut täiendab ka peatükk 45, mis sätestab:
§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

20. mai rahvakogunemist pronkssõduri juures turvas suur politseinike hulk, üritusest olin kirjalikult teavitatud Tallinna Põhja piirkonna politseiprefekti isiklikult ning ka linnavõime. Prefekt Raivo Küüdiga rääkisime telefonitsi ja vahetasime e-kirju. Palusin tagada politseil avalik kord, mida nad ka tegid, samuti oli võimudel teada ürituse alguse ning lõpu kellaaeg.

Jälgisime koos Tiit Madissoniga hoolega, et kõik jääks põhiseaduses määratletud õiguste ja kohustuste piiridesse. Nähtavasti asjata, sest viis kuud hiljem leiti ikkagi põhjus meid süüdistada. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et küll võttis meie seaduserikkumise fakti otsimine kaua aega.

Praegu on riigikogus algatatud seaduseeelnõu, mis peaks tulevikus likvideerima taiese, mis on viimasel ajal külvanud nii palju avaliku korra rikkumisi ning vihkamist. Ka peaminister isiklikult on avaldanud arvamust, et selle kuju koht ei ole Tõnismäel, sest sinna alla pole kedagi maetud.

20. mai avaldas osa eesti rahvast meelt selle vastu, et pronkssõdur sümboliseerib ja meenutab verist okupatsiooni meie kodumaal. Selle kuju juures käisid meie riiki okupeerinud armee veteranid igal aastal pidutsemas ja politsei ei pidanud vajalikuks räigeid simmaneid lõpetada — mis sellest, et need peod rikkusid avalikku korda, riivasid kõlblust ja külvasid rahvuslikku vihkamist.

Ootan selles sasipuntras õiguskantsleri seisukohta: kas Eesti Vabariigis 1992. aastal vastu võetud põhiseadus ikka kehtib ja kas ka juurdlusorganite laual on see seadus olemas.

Ei tahaks küll kedagi solvata, aga riigiametnikud kipuvad käituma vene vanasõna järgi, et: andis jumal ameti, annab ka mõistuse. Loll on alati rahvas.