Küsimusi tekitab aga korrakaitseorganite tegevus. Oli ju kogunemine 22. aprillil Öisele vahtkonnale keelatud. Ometigi kutsusid selle liidrid Klenski ja Linter oma toetajaid üles Tõnismäele lilli panema. Kas neile ei loe Eesti politsei korraldused midagi? Kas oli see test 9. mai sündmuste eel?

Hämmastab ka järjekordne ähvarduste rida Eesti võimude ja riigi suunas. Kui Jüri Liim ähvardas eelmisel aastal pronkskuju õhku lasta, sai ta kohtulikult karistada, ent rahvustevahelise vaenu õhutamise ja tegude eest Eesti riigi vastu ei karista keegi. Veriste rahutustega ähvardajate jada läheb järjest pikemaks — Savisaar (Burešin), Klenski, Zarenkov, Lebedev, Belobrovtsev, Linter…

Tunnen Eesti kodanikuna tõsist muret, et minu kõrval on sellised kodanikud, kes ühel päeval võivad kandideerida ja kandideerivatki Eesti võimuorganitesse. Tundub, et sel seltskonnal pole tänini selge, millises riigis elatakse.

Selliste kodanike olemasolu näitab jätkuvat Vene kunagise poliitideoloogi Karaganovi doktriini edasist elluviimist Eestis. Selle põhisisu on Vene kodanike jäämine endistele Nõukogude Liidu aladele ning sisseimbumine kodanikena asukohamaade majandus- ja võimustruktuuridesse, et läbi selle hakata teostama Venemaale meelepärast poliitikat.

Sellele viitab nii rõhumine Eesti kodakondsusele ja isegi soovile endid nimetada eestlasteks. Samas aga puudub neil inimestel igasugune soov õppida ära eesti keel või austada asukohamaa ajalugu, kultuuri ja seadusi. Nagu ka pühapäevasel Tõnismäe kogunemisel selgus, rõhutakse igal sammul Eesti kodakondsusele. Aga igas riigis kaasneb kodakondsusega riigikeele oskus ja seaduskuulekus, mida 22. aprillil Tõnismäel ei ilmnenud.

Eesti kodakondsus ei anna ju õigust esindada Eesti riigi suhtes mitte just sõbraliku ühe enam 1930. aastate Saksamaa ideoloogiat meenutava Vene riigi poliitikat. Järelikult tuleks kaaluda tõsiselt Klenski ja Linteri vastutuselevõtmist riigivastase tegevuse eest.

Tõnismäe sündmuste puhul ei saa rääkida suure osa venekeelse kogukonna huvide esindamisest. Teame ju, et viimastel valimistel sai Zarenkovi-Klenski tiib vaid vaevalt üle ühe protsendi Eesti valijate häältest. Töötan ise kakskeelses kollektiivis ning võin kindlalt väita, et sealne venekeelne õpetajaskond peab klenskiste pigem ekstremistideks ja rahurikkujateks. Väidan julgelt, et valdav osa meie venekeelsest elanikkonnast on huvitatud rahulikust elust ja tööst ega soovi Vene riigi sarnast majandus-poliitilist olukorda siin Eestis.

Seega tegutsevad pronkssõduri ümber kas äralollitatud, Eesti riigi suhtes vaenulikud või teadlikult Vene eriteenistuste palgal olevad tegelased, keda huvitab vaid Eesti riigi usaldusväärsuse õõnestamine ning stabiilsuse kõigutamine Vene riigi kasuks.

On kindel, et pronkssõduri jätmine Tõnismäele mitte ei lahenda kahe rahvusgrupi vastasseisu, vaid pingestab ja õhutab taas hõõgvele vastastikuse vaenu, mis võib organiseeruma panna pigem eestlaste äärmuslikuma poole. Hetkeks võib kuju teisaldamine õhkkonda pingestada, kuid peagi vaibub ja rahuneb see hämu ning pigem hakkavad ka mitteeestlased tundma Eestit riigina, mis seisab rahu ja stabiilsuse eest.