Kiri: Pronksist ebajumal lahutas kogukonnad

 (222)

Oleme oma riiki üles ehitanud 16 aastat ja räägime kogu aeg kahest kogukonnast. Alles 2006 valitud president Ilves rääkis „meie“ rahvast, mis hõlmab nii Eestimaal elavaid eestlasi kui ka teist keelt kõnelevad inimesed.

Alates 1991. aastast on üks osa siinsetest elanikest pidevalt püüdnud ennast eraldada eestimaalastest, külastades Tallinna keskel asunud monumenti ja ennast selle kaudu identifitseerides. Viimasel ajal üha aktiivsemalt. Juba 16 aastat on üks monument — mitte ainult 9. mail, vaid aasta ringi — seganud Eesti eri kogukondadel üheks rahvaks saada.

Paljud sotsioloogid jt on püüdnud rõhutada, et seoses pronksmehe äraviimisega on Eesti kogukondade integratsioon saanud surmava hoobi. Mina arvan just vastupidi. Nüüd alles algab tegelik integratsioon. Kadunud on eestlaste ja ühe teise kogukonna eraldamise monument. See oli monument oli muutunud eestimaalaste eraldamise ja lõhestamise sümboliks, mida näitasid väga kujukalt aprilli lõpul toimunud sündmused.

Üks soome prohvet mainis, et see kuju oli saanud ühe osa eestimaalaste jõu ammutamise kohaks ehk siis ebajumalaks. Aga ebajumala kummardamine ei ole mitte kunagi ühtegi rahvast õnnelikuks teinud. Selle pärast olen valitsusele tema äraviimise eest tänulik.

Arvan, et nüüd on eestimaalastel võimalik edasi minna andestava meelega, aga samas mõistes olukorra tõsidust. Meie valitsuses on isikuid, kes armastavad Jumalat, ja ma väga loodan, et kristlikud põhimõtted on valitsuse tegevuse aluseks.