President Meri jäi elegantselt hiljaks ja kui tuli, hakkas kohe rääkima raamatust, mida ta öö otsa oli lugenud. Ta oli karismaatiline intelligent, kes ei mõjunud suureliselt, kelle valvenaeratus põrmustas ka kõige kurjema südame.

Mäletan, kuidas president Meri ühel emadepäeval kõnet pidas. Pärast järjekordse lehe kõrvalepanemist tekkis mõneks ajaks vaikus, ja siis ütles president: “Paistab, et ma olen pool kõnet oma kabinetti unustanud.” Ja kõneles edasi. Kõne lõpuks jõudis kohale ka hingeldav käsundusohvitser, kes oli selleks ajaks juba tarbetuks muutunud kõne teise poole ära toonud. Poleks Meri ise öelnud, poleks juhtunust ilmselt keegi arugi saanud.

Arvan, et president Meri usaldati tema “hullu krahvi” kuulsusest hoolimata just seeõttu, et keegi ei kahelnud ta isamaalisuses. Mõned KGB konspiroloogid ehk välja arvatud. Ja mida muud isamaalisus toona tähendaski kui meie ürgolemise võimalikult kiiret lõimumist euroliidu ja NATO-ga? Ka Meri otsustav tegutsemine lindiskandaali ajal süvendas rahvuslaste usaldust. Lisaks veel vanameistri viimane hattrick — Res Publica ristiisaks olemine.

President Rüütli vastuvõtule läksin suurte eelarvamustega. Ometi oli Rüütli vastuvõtt mingis mõttes ehk meeldivamgi. Soe, omamehelik, lihtne, lühike ja kodune. Ausalt öeldes oli see mulle meeldiv üllatus. Kui Meri esindas minu jaoks ürgrahvuslust, siis Rüütel eestlaslikku ürgpragmaatilisust. Kui ajad on soodsad, siis ei maksa kahelda ka ürgpragmaatiku isamaalisuses.

Mõnes mõttes meenutab Toomas Hendrik Ilves president Merit. Ärevaks teeb mind aga see, et ma ei taju tas rahvuslust, ei selle ürgugrilikus ega ka ürgpragmaatilises väljenduses. Kohati tundub, et tegemist on vasakpoolsete vaadetega kosmopoliidiga.

Ilvese intellektuaalsetes võimetes ei ole põhjust kahelda. Kui need võimed ei ole aga seotud selge ja üheselt mõistetava rahvuslusega, võib teatud tingimustes moodustuda meie iseolemisele vägagi ohtlik segu. Tundub, et idast lähtuvaid ohte tajub president hästi. Ma ei ole sama kindel läänest lähtuva ohtude suhtes ja kardan, et soov olla „väike ja tubli” võib varjutada kõik muu. Presidendi intellektuaalne võimekus aga võib ta õukonnas manduda lihtsaks üleolekuks.