Kui 27 kilomeetrit jagada kahe tunniga, saame keskmiseks kiiruseks 13,5 kilomeetrit tunnis. Olgu, elame üle. Saan aru, et olen maalt ja hobusega ning ei tohiks üldse oma nina pealinna liiklusasjadesse toppida. Viimatine liiklusummik aga ajas mul tõsiselt kopsu üle maksa — läbisin kahe tunni jooksul napilt pool kilomeetrit. See kõik toimus läinud nädala neljapäeval Suur-Sõjamäe tänaval 16.30-18.30. Vähemalt minu jaoks lõppes see kell 18.30. Teised, kes minu taga sõitsid, istusid seal ju edasi
Selle kahe tunni jooksul tekkis mul harukordne võimalus, mida linnaisadel ja Tallinna liikluskorraldust reguleerival organil ilmselt kunagi ei teki. Suurest igavusest hakkasin jälgima ja analüüsima, et miks selline olukord tekkinud on. Ja oligi käes! Suur-Sõjamäe tänava ummikus on selgelt näha kaks süüdlast: üks neist on teatud kaubanduskeskuse parkla, mille juurest saab fooriga pöörata Suur-Sõjamäe tänavale, ning teine on Suur-Sõjamäe tänava lõpus ehk siis Ülemiste ristmikul asuv valgusfoor, mis laseb ühe tsükliga läbi kõigest kolm-neli autot (viies auto läheb reeglina punase tulega).
Arvestades seda, et praegu on Suur-Sõjamäe tänav ainuke, mille kaudu saab lahkuda Sõjamäe tööstuslinnakust, ning võttes arvesse selles piirkonnas asuvate firmade ja nende töötajate arvu ehk siis autode arvu, on ju ilmselge, et foorist, mis laseb korraga läbi kolm autot, jääb väheks.
Aga see pole veel pelgalt kõik — kogu selle värginduse keerab sootuks tuksi just nimelt väljasõit kaubanduskeskuse parklast. Nimelt on selle keskuse klientide puhul tegu üpris kärsitute inimestega, kes foori rohelise tule süttides sööstavad kummide vilinal Suur-Sõjamäe tänavale, ükskõik, kas seal on nende jaoks ruumi või ei. Kui jääbki auto kahe rea peale risti, no ja mis siis! Las teised seisavad, mina tahan koju ja kähku!
Kuna reeglina mahub korraga parklast Suur-Sõjamäe tänavale ühe fooriga pöörama kolm autot (üks poolviltu, teine selle kõrvale poolviltu ja kolmas risti keset teed), siis võtavadki need parklast välja sõitnud autod ära vabad kohad, mis tekkisid peatänavale Ülemiste ristmiku rohelise fooritule ajal. Ja kõik ülejäänud, kes seisavad parkla foorist Sõjamäe pool, ootavad rõõmsalt aega, mil keskus oma uksed kinni paneb ning kõik külastajad on lahkunud. Siis saab koju. Varbaid soojendama.
Ka teistel Tallinna ristmikel on suureks probleemiks autojuhtide kärsitus — selle asemel, et oodata järgmist rohelist tuld, sööstetakse kinnisilmi sinna, kuhu juhtub, mõtlemata selle peale, et niiviisi käitudes tekivad ka muudesse suundadesse ummikud ja asi väljub sootuks kontrolli alt.
Seda aega, mida oleme sunnitud veetma ummikutes, ei maksa meile keegi kinni. Mina kaotan iga päev tänu ummikutele vähemalt kaks ja pool tundi oma isiklikust — vabast — ajast. Kuid samas — valitsuse seisukohast võttes — ma sellel ajal riigile raha ei teeni, seega pole ka vaja investeerida Tallinna liikluskorraldusse. Liiklusummikutes istudes muutub muidu nii tagasihoidlik eestlane agressiivseks ja stressis, teistega mitte arvestavaks tigedikuks — ja just selliseid kodanikke meie riigile vaja ongi. Eks ole?
Niikaua kui olukord paremaks ei muutu ja liikluskorraldusega (fooritsüklid, mõttetud foorid, sõiduridade ebapraktilisus jmt.) midagi ette ei võeta, paneksin kõikidele autojuhtidele südamele ise olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Ärgem olgem nii tigedad ja närvilised, kaasvõitlejate vastu ebaviisakad ning kärsitud. Kui ikka pole kuhugi sõita, no siis ärgem sõitkem. See ei anna mitte kellelegi mitte midagi juurde, kui ristmik sajaga kinni sõita.
Linnavalitsuse poole pöörduksin aga palvega paigaldada suuremate ummikute piirkondadesse 50-meetriste vahedega välikäimlad, sest päris raske on väiksele lapsele selgeks teha, et ta peab nüüd kolm tundi ühe koha peal istuma ja pissihäda ei tohi tulla. Ja ega see endalgi tihtipeale kerge pole.
