See kõik ei paista politseid aga huvitavat: väidetakse, et meeleavaldajate provokatiivne käitumine viis politseipoolse vägivallani. Kelle või mille kaitseks korravalvurid välja astusid, on teadmata, kuid toimumiskohta ning juhtunut silmas pidades võib selleks pidada karusnahksete toodetega äritsevaid kauplusi.
Ilmselgelt üritatab politsei väljendit „provokatiivne käitumine” kasutada inimestevastase vägivalla õigustamiseks.
Kehaliste ning vaimsete piinade käes vaevlevate karusloomade pidamine tillukestes puurides, nende tapmine suhu ja pärakusse topitud elekroodide, mürgidoosi või kaelamurdmise abil ja nende hooletusest tingitud elusalt nülgimine paistab lubatud olevat. Eks ikka selleks, et karusnhahaäriga head raha teha ning mõrvatud loomade naha kandmist propageerivat moetööstust toita.
Kuid kas see pole mitte „provokatiivne käitumine” karusnahatöösturite ja -äritsejate poolt? Tundub, et valeks ei peeta ka rahumeelsete meeleavaldajate ründamist. Vähe sellest — väärteomenetlus kavatsetakse algatada hoopis viimaste suhtes.
Selline silmakirjalikkus peaks vere keema ajama ka kõige passiivsematel inimestel. Tekib küsimus: kes ikkagi „käitub provokatiivselt” ning kelle peale tuleks näpuga näidata? Kas loomade tapmine moefetiši rahuldamiseks ning inimeste peksmine ei olegi „väär tegu”?
Hukkamõistu väärib loomi ebaeetiliselt kohtlev karusnahatööstus ja politseipoolne vägivald, mitte inimesed, kes on seadnud oma eesmärgiks inimlikuma maailma loomise.
