Kiri: Parteilane sõnumitooja kallal
Oma kõige primitiivsema sisu paljastavad poliitaktivistid siis, kui läheb halvasti. Tõepoolest, nagu kõige tavalisem reakodanik, käitub ka poliitik kõige lihtsakoelisemate käitumismustrite järgi — kui läheb hästi, siis seda ikka tänu oma suurepärastele isikuomadustele; kui läheb halvasti, siis on süüdi keegi teine või miski muu. Vahel on süüdi konkurentide laim, vahetevahel külm ilm.
Populaarsusuuringud on üks poliitikute meelisteemasid olnud läbi aastate. Ma ei ole jälginud viimase aja erakondade reitinguid, ent Isamaa ja Res Publica liikme ja usina netikommentaatori Aivar Koitla vihameel ühe uuringufirma suhtes paneb mind mõtlema, et vist on langenud. Eriti kui meenutame, et tema viha objektiks sattunud ennustas Faktum&Ariko möödunud riigikogu valimiste tulemusi kõige täpsemalt.
Sellele, et tegemist on pettumuse väljaelamisega, viitab ka Aivar Koitla sõnakasutus — nimelt räägib ta oma tunnetest: vihast, frustratsioonist. Ühte uuringufirmat labaselt sõimav Koitla ei saa kahjuks aru, et erinevalt süüdimatust kommijast ei lähtu uuringufirmad uuringute läbiviimisel ega interpreteerimisel tunnetest. Tema taust lubaks küll oletada, et ta teab, mis asi on valim, võib-olla isegi eristada mediaani aritmeetilisest keskmisest, aga kuna sisuline analüüs ei toetaks lahmivat kriitikat, siis parem lihtsalt puusalt tulistada.
Erakonnad peaksid uuringutesse suhtuma kui suurepärasesse töövahendisse oma kommunikatsioonistrateegia väljatöötamiseks ning selle edukuse mõõtmiseks regulaarsete järeluuringutega. Kui uuringu tulemused ei ole sellised, nagu keegi soovib, siis vaadaku peeglisse ja mõelgu uuesti. Uuringufirma süüdistamine võrdub pea liiva alla peitmisega. Liiva all on pime ja seal peeglisse hästi ei näe.
