Kiri: Olen uhke oma riigi üle

 (156)

Pärast 9. mai möödumist võivad kõik Eesti Vabariigis elavad inimesed ennast õnnitleda — Suure Venna käsilased ei suutnud meid raevu ajada ja kodusõjani viia.

Oli erakordselt soodne aeg pingete suurendamiseks, Eesti jalgealuse õõnestamiseks ja rahva lõhestamiseks. Seda ei teinud muidugi ainult Kremli palgal olevad agitaatorid. Selgus, et ka meie endi seas on kahepalgelisi isikuid, kes on siiani suutnud osavalt, sinimustvalgete põskedega rahvalt hääli koguda ja end soojadele kohtadele upitada. Ent see väike „lähisvälismaa” ei andnud alla venelaste nõudmistele ega lasknud ennast kõigutatada nende pidevast propagandast ja järjekindlatest katsetest meie majandust halvata, ei löönud kartma „kõigevägevama” sõjaliste demonstratsioonide või isegi piiririkkumiste pärast.

Millele või kellele me tänu võlgneme? On see meie valitsuse hästi läbi mõeldud tegevuskava, politsei tõhus ja korrektne käitumine või hoopis Euroopa Liidu vaimne toetus meie ajaloolisele sammule? Ilmselt aitasid rahu tagamisele kaasa kõik need panused ja pingutused, kuid peamine, mida provokaatorid (peitku nad end mis tahes loosungite taha) meilt lootsid — kahe rahva vaheline vaen ja vägivald jäi siiski toimumata tänu meile endile. Tänu meie passiivsele ja rahu armastavale olemusele, tänu meie oskusele lahendada probleeme tsiviliseeritult ja jääda isegi kõige tulisemates situatsioonides kaine mõistuse juurde. See on ka põhjus, miks me oleme suutnud inimlikult koos elada juba üle poole sajandi, erinevalt mõnedest teistest „vennasvabariikidest” Kaukaasias või Balkani poolsaarel.

Juba teist korda viimase kahekümne aasta jooksul oleme suutnud näidata, et oleme tugevad, korrektsed ning kultuursed eurooplased. Isegi siis, kui meid rünnatakse vahendeid valimata. Olen uhke oma riigi ja kaasmaalaste üle.